Eesti asi

Nagu teada, kohtame me eestlasi siin tõesti igal sammul. Kuigi jutud räägivad, et paljud noored eestlased on siia pagenud võlgade, eriti sms-võlgade eest, siis oleme meie kohanud oma teel pigem vägagi mahedaid eestlaseid. Aastavahetuse võtsime vastu samuti peamiselt eestlaste seltskonnas, sekka ka mõni belglane, kanadalane, iirlane jne. Nimelt peatusid/peatuvad BL-is peale meie veel 5 eestlast, kes kõik olid pagenud Ida-Austraalia uputuste ja tööpuuduse eest Läänerannikule, et siin päikest ja tööd leida.

Aasta viimasel päeval sai kohalikku Bundabergi rummi manustada ja kuulata lugusid, kuidas osadel eestlastel on õnnestunud kolme Austraalias viibitud kuu jooksul vaid 2 nädalaks tööd leida, lisaks erinevaid pidutsemisseikluseid. Kesköö paiku sai kesklinna mindud ilutulestikku vaatama. Kostus küll tohutuid kärgatusi, kuid kõrghooned varjasid iga viimase kui raketisähvatuse. See eest võis linnas näha rohkem politseinikke kui Eestis tiblade mässu ajal 2007. aasta aprillis. Austraallastel on nimelt kombeks mehe moodi juua ja siis kaklema kippuda, kuna nad lihtsalt ei suuda alkoholi õigesti taluda. Igatahes oli linnas avanev vaatepilt väga rõõmus, kui mõni juua täis kohalik otse tee keskel olevale ohutussaartele ära olid kustunud. Pidevalt võis näha ratsapolitseinikke ning tavamente aktsioonis läbi rahvamassi jooksmas.
Näinud selle kesklinna tsirkuse ära, võtsime suuna tagasi hostelisse. Olime juba peaaegu hostelisse jõudnud, kui üks lambivend austraallane hüüdis vaikselt kõndivale Kristjanile, et mida v*ttu sa mu õe kohta ütlesid, ehk teisisõnu otsis ettekäänet kakluseks. Olukord edeneski kiiresti rusikavõitluseks, mis intensiivse üksteise tümitamise saatel peagi laabus, kuid puhkes uuesti, kui "sõpradena" lahku läinud rusikavennad pärast suuotsast pomisetud "fuck off´e" taas üksteise kallele lendasid. Hea eestimaine tunne tekkis kohe.
Kumbki osapool siiski tõsiselt viga ei saanud, Kristjanil veritses natuke lõuaots, mis määris natuke uhiuut triiksärki. Nüüd, mitu päeva hiljem, eelistab rott aga siiani jogurtit süüa, kuna lõuad ei taha avaneda korralikult. Kuradi austraallased, ja ise veel ütlevad, et abod ei suuda alkoholiga toime tulla, ise on aga samasugused.

Aastavahetuse pidustustest toibunud, alustasid kaks mittekipsis rotti taas tööotsingutega, uuesti külastati Aussiejobsi ning JobShopi, kuid hetkel tundub tööbörsil olevat vaikus. Rotid kohtasid linna peal ka teisi oktoobris kohatud eestlaseid, kes samuti tööd otsivad ning Eesti asja ajavad - nimelt olevat nad töölt napsutamise ja juua täis peaga töömasinaga avarii põhjustamise eest kinga saanud. 

Hetkesed päevad mööduvad meil BL-is puhates ja tööagentuurides intensiivselt tööd otsides. Seekord on sihiks leida tööd kas Perthis või selle lähiümbruses, mis teeb töö leidmise natuke keerulisemaks. Kui teha ära white card, on võimalus saada tööd ehitusel.
Igatahes ilm on siin ilus ja päikseline, bassein hostelis avatud ning lootus tööd leida püsib!

Tagasi Perthis

Eelmisel neljapäeval, pärast taaskordset ööd Geraldtoni jahisadamas, võtsime suuna taas lõunasse Perthi. 475 kilomeetrit kulgesid kiiresti, tegime vaid ühe kuse- ja toidupeatuse ookeani rannikul Ledge Pointis, mille lühiümbruse männimets meenutas Austraalia varianti Kauksist.

Perthis võtsime toa Planet Inni hostelis (vaid 19 taala öö) ning enesetunne polnud kiita. Outbacki kogemusega rottidel võttis nimelt aega, et harjuda taas linnaeluga. Karmid austraallastest maamehed olid asendunud immigrantide hordidega, country pubide asemel torkasid silma pedebaarid ning matsakate bushinaiste asemel võis kõikjal silmata DD kaunitare.

Pedebaar, mis asub kohe politseimaja kõrval

Järgmisel päeval võtsime endale kaheks päevaks toad Old Swan Barracksi nimelises hostelis kesklinnas, mis paistis silma oma ülimate turvameetmetega (kaamerad absoluutselt igas ruumis, omaalkokeeld jne jne). Toanaabriks saime ühe pidevalt juua täis oleva mõnusa iiri klemmi, kes ei suutnud ühtegi sõna karjumata lausuda. Jõulud möödusid samuti hostelis, esialgselt plaanitud ahjuprae asemel leidis 3-kilone sealihakamakas koha suures pesuveekausis fooliumisse mähituna, kuna praeahjud, raisk, ei töötanud. Siiski ajas gaasipliit asja kuidagi ära ja rottide jõululaual kohtas nii sealiha, kartuleid, hapukapsast (Poola oma), hapukurke (Poola), eesti heeringat kui äädikakastmes peediviilusid. Siiski mingit jõulutunnet ei tekkinud, isegi õllest ja veinist jäi väheks.

Jõulumant

 
Igatahes möödus jõuluõhtu esimene pool süües ja veini juues. Teise poole istusime hosteli ees ja ajasime juttu Tauriga, kellel samuti just suurem asi jõulutuju polnud.

Rott-Ott premeeris ennast jõulude paiku uue elukaaslasega, nimelt on poisil nüüd isiklik iPhone, mis saadab teda igal sammul. Paljukiidetud iPhone asus mängima türklast juba esimesel päeval, nimelt ei töötanud 860 taalase vidina ekraan ning nii tuli see juba teisel päeval uue vastu vahetada. Kuigi Eesti kroonides umbes 10 000-ne väljaminek praaktoote eest lubati Apple poes kolme päeva jooksul Oti arvele tagasi kanda, ootab ta seda siiani.
Rott-Sass sai jõululaupäeval veel ilusa jõulukingituse, kui hea enesetunde, karkudeta ja kipsita haiglasse minnes tuli tal sealt väljuda uue kipsiga ning taaskord karkudel - tuli välja, et kohaliku Morawa haigla arstid olid harrastanud võtteid, mida linnameditsiin ei tunnista ning nii oldi roti jalaga toimitud nii, et luu jumala eest kokku kasvama ei hakkaks.Nüüd tuleb rotil jaanuari keskpaigani uut kipsi kanda, mis see-eest on küllaltki ilusa väljanägemisega - nimelt ilusa metalliksinise värvusega. Siiski on jala kipsiminek üks sitemaid asju, mida hetkel endale soovida. Väljas ju korralikult kuum, rannad neidusid täis ning õlle külm.

Iga kord kui alkopoodi satume, külastame külmkambrit, et õues valitsevast kuumusest end jahutada õllede keskel

Pärast jõule kolisime taas paariks päevaks Planet Inni, kuid nüüd peatume nädal aega Beatty Lodges. Igas hostelis oleme kohanud muidugi ka eestlasi. Hetkelgi peatub BL-is kokku vähemalt 11 eestlast.

Paari päeva eest käisid Sass ja Kristjan ühe järve ääres õlledega piknikku pidamas ning kohtasid seal mustade luikedega, kes on ühed kuradi nahhaalsed loomad. Tulid rebisid toidu käest ära ja pasandasid otse toidulaua kõrvale.

Must luik ja mustade kombed

Hetkel istume aga Vincent Towni raamatukogu tasuta netis ja mõtleme, mida homme peale hakata. Kas eestlase kombel viina libistada, austraalia eestlase kombel veini juua või asiaadi kombel kained passida?!

Läpaka liikudest töölõpu šampanjani

Eelmisel nädalavahetusel sai taas Geraldtoni külastada, kuna rott Kristjanil oli tekkinud rahuldamatu kihk endale isiklik läpakas osta. Mitchell & Browni nimelisest poest, mille ees üks neiu jalgevahet välgutas, leidis rott endale ühe soliidse notebooki ning pärast pärast võlgu tegemist sai isiklik pill ostetud. Edasi seadsime oma sammud bottleshoppi, kust Kristjan veel pudeli tequilat võlgu võetud raha eest hankis. Kuna on ju tuntud vanarahvatõde, et kui uue asja ostad ja siis piiderdad ning oma sõpradele välja ei tee, jääb su uue lelu iga lühemaks veel kui kuselkäik. Lisaks sai ostetud liitrite kaupa erinevaid heledaid veine ning korgid lendasid pudelitelt juba tagasiteel.
Tagasi treilerpargis jätkus läpaka õnnistusriitus kuni pühapäevani, mil kohaliku pubi teenindajaid said lõpuks nii endast välja viidud, et tagasi treilerisse jõudes tuli suikuda viinaunne, millest äratas hommikul kella nelja paiku ülemuse käsk tööle ilmuda.

Ja siis algas esimest korda tõeline töö. Nädala kahe esimese päevaga tehti samapalju tööd, kui sageli nädalas kokku. Lisaks Otile, Kristjanile ning pegleg-Sassile olid Mike´l teisipäeval abiks veel kohalik noorpaar, kes sama töö eest 2 korda suuremat tasu said. Igatahes teisipäeva õhtuks sai lõpuks 9. novembril alanud töökene lõppude lõpuks otsa. Hommikul viiest alanud tööpäev oli läbi aegade raskeim, erilist orjapiitsa sai sel päeval tunda Kristjan, kuna ülemusel näis justkui olevat isiklik viha selle eesti poja vastu, kellele kaastöölis-neiu vist liigselt energiat oli andnud. Kristlik moraal pidi valitsema usklik-ülemuse tööpõllul.

Igatahes õhtul kella kuueks sai eestlaste orjapõli läbi ning koos ülemuse ja noorpaariga suundusime kohalikku hotellibaari, kus ülemus oma heldust üles näitas. Sitastele ja väsinud töölistele ei keelatud sel õhtul midagi, õlut joodi mehemoodi ning sekka sai visatud ka muid jooke. Ülemus prassis ikka korralikult, tuli ja toitis oma sulaseid isegi kahvliga. Ja kahe roti üllatus oli suur, kui peaaegu iga sissetulev kunde neid nimepidi tervitas ja pühapäeva-õhtuseid vägitegusid meenutas. Isegi sita- ja šokolaadikarva Rootsist pärit baaridaam tundis muret, kuidas valgetel Virumaa meestel enesetunne pärast eelmist nv-d on ning ka aborigeenid tervitasid juba ukselt. Tunne oli kodune.
Töölismatsi kombel võeti ehtsat Prantsusmaa šampanjat klaasitäite kaupa otse põhjani ning õhtu möödus meeleolukalt ning isegi ühe roti kumamisiolek, mis tõi talle alkokeelu, ei rikkunud üldpilti. Solidaarsed rotid ütlesid siiski järgnevast pakutavast joogist ära ning ülemuse rahakotile mõeldes (arve võis olla juba nii 500-600 taala) otsustati võtta vastu abotakso pakkumine ning nii saidki väsinud rotid lõpuks unele. Ühel rotil oli hommikul aga "Hangoveri" filmist tuttav äratundmisrõõm, kui selgusetuks jäi, kuidas on purunenud roti iPodi ning telefoni ekraanid, kuidas on sattunud 2/3 kaasavõetud riietest väljasasuvasse prügikasti ning kelle kõrisse on kadunud ainuke kallis vein.


Töö oli tehtud. Joogid olid joodud. Aga palk oli veel saamata. Eestlasliku aususega esitasime ülemusele kõik töötunnid piinliku täpsusega, kuna ülemus oli lubanud peaaegu iga liigutuse eest niikuinii lisatasusid. Rotid, kellest üks oli maakeeli öeldes tõesti täiesti võlgas ja nälgas, lootsid lunastust peremehe helduse näol.

Lootus on aga pededele. Mingeid lisatasusid me ei saanud, ka makse maksime oodatud 13% asemel 20%. Siiski oli teenistus kordades parem kui Eestis riigitööd tehes, lisaks oli tasuta olnud elamine ja sageli ka toit. Ikkagi jäi suhu mingi eriline maik.
Jah, justnimelt, sita maik.

Lahke naine, öö ookeanil, trauma, kombain, abode garaažipidu ehk vahepeal juhtunud asjalood

Kuna viimasel ajal pole mahti olnud blogit täiendada, siis all toome ära viimased sündmused, mis vahepeal rottide eluteel Austraalias juhtunud on.

EELMINE NÄDAL:

Kolmapäeval oli Mullewa hotelli baaris skimpy night ehk maakeeli öeldes serveeris tol õhtul jooke litsiolekuga ablas poolpaljas neiu. Et ennast õigeks sättida, lahendasime enne pidu ära viimase Eestist kaasavõetud hundijalavee ja ohtralt veini. Kui kell kukkus kaheksa, olime vinks-vonks leti ääres platsis. Holly-nimeline kanadalannast strippar-baaripreili sättis ennast meelalt meie ette. 5 taala eest sai täringut veeretada ja iga number tähendas erinevat võimalust neiut vähe lähemalt maitsta. Ühel rotil oli täringuga õnne, kuna pärast täringuviset viskas Holly meie ette letile selili ja tema keha kaeti vajaliku tequila mandiga. Rott sai siis preili rinnalt soola limpsata, nabast tequilat lürpida ning huulte vahelt sidrunit mekkida. Teinegi vennaskonnast oli samuti õnnega koos, kuna tema sai preili keha pealt, täpsemalt rindade vahelt, õlut limpsida. Pärast rottide tutvust preili kehaga lahkus ta naeratades ja valutavat tissi hoides teisi töömehi lõbustama... Oli suurepärane õhtu.

Hotellis elasime pärast seda õhtut veel paar päeva. Eriliseks tegi selle koha veel see, et kohalikele aborigeenidele meeldis omavahelisi arveid täpselt meie rõdu all lahendada. Elajate kombel omavahel kakeldes ja looma moodi röökides suinutasid nad igal õhtul väsinud rotid unele.

Nädala lõpu poole tegi ülemus Mike meile ettepaneku, et me võiks hoopis tema karavani kolida, et siis säästab ta päevas 60 taala meie elamise pealt, mille maksab meile palgale lisaks. Kuna rottidele on raha armas, kolisimega elama karavanpargis olevasse treilerisse, kus on olemas magamiskohad, külmkapp, telekas, pliit. WC ja peldikud asuvad otse karavani kõrval eraldi hoones. Kitsas küll on, aga raha maksab, raisk.

Meie eluase

SEE NÄDAL

Käesolev nädal  algas vara, kuna esmaspäeva hommikul oli äratus juba kell neli, et tööle minna. Kui Mullewas sai vili korralikult kaetud, siis võtsime suuna taas Morawasse, kuhu pidime jääma paariks päevaks, et siis sealkandis tarpingut (meie töö inglisekeelne nimi) teha. 

Morawas peatusime taas leeduka Peteri juures. Oli rõõm näha, et meie sinimustvalge rahuvslipp oli ikka veel vardas. Ja nagu surnud loom meelitab ligi raipesööjaid, nii meelitas lipp ligi rahvuskaaslasi. Nimelt astusid meie juurde kohalikus hotellibaaris töötav eesti neiu oma purjetajast kutiga, kellega sai pool päeva maast ja ilmast räägitud. Tegemist oli väga huvitavate inimestega ja rotid kuulasid suu ammuli, kuidas mõnel õnnelikul inimesel on õnnestunud oma töö ja hobi purjetamise näol ühendada, töötades Taimaal purjetamistreenerina. 

Esmaspäeval läks ühel rotil ka päris sitasti, kui trepiastangult komistades said vigastada nii Sassi parem põlv kui labajalg. Kuigi katkine põlv sai kinni seotud ja paistes labajalal öö läbi jääd peal hoitud, otsustas rott hommikul kindluse mõttes siiski kohalikku haiglasse pöörduda, kuna luuvalu ennustas halba. Haiglas tehtud röntgenpilt kinnitas kahtluse - viies metatarsaalne luu labajalas oli keskelt praksti pooleks murdunud. Sitt ja pask! Kipsis jalaga ju valge mees tööd teha ei saa. Haiglas oli muidu väga kena personal ja teenindus, paaritunnise visiidi ajal sai 2 korda süüa-juua, kusehäda korral sõidutati otse poti juurde jne. Pärast seda, kui arstid olid jala kipsi pannud, lasti rott vabaks. Tagasi ööbimiskohta sõitis Sass mõnusa invaliikuriga, milles tavaliselt sent surmale võlgu olevaid pensionäre liiklemas võib näha.

Fucking fuck ja invakäru

Kaks päeva hiljem tuli rotil veelkord haiglas käia, seekord tõelise doktori jutul, kes asendas tavalise kipsi fiiberplastiksidemega, mis on veel kõvem kui kips. Kokku läksid haiglavisiidid maksma ca 6500 eesti krooni, kuid 2 nädala pärast tuleb taas haiglat külastada ja jalg ette näidata, mis tähendab taaskord vähemalt 2000 kroonist väljaminekut. Seega, ärge Austraalias luid murdke, kui te just raha peale vihased ei ole. Õnneks on rotid kindlustatud ja on lootus raha ka tagasi saada...

Edasi on elu kulgenud nii, et Sass passib kodus sel ajal kui Ott ja Kristjan tööd teevad. Tööst endast - alguses oli jutt, et vilja toomine hoidlatesse lõpeb ära juba eelmisel nädalal, aga siiani tuuakse vilja. Seega jätkub rottidel siin tööd vast uue nädala lõpuni.

Reedel oli rottidel küllaltki vaheldusrikas päev, kuna ülemus võttis meid endaga farmi, kus ta kasvatab vilja, kaasa. Kristjan kui hea tehnilise taibuga rott pälvis kiirelt Mike´i usalduse ning nii sai tema tööks suure kombainiga põllult vilja koristamine. Kuigi see oli Kristjanile esmakordne kogemus kombainiroolis, suutis ta siiski vägagi edukalt 9 tundi jutti vilja koristada, sel ajal kui puujalg Sass ja Apple fänn Ott ülemusega koos muid lihtsaid asju tegid. Toimus ka liigutav taaskohtumine, kui Ott kohtas viljamahutite vahel villast lammast ehk woolie´t. Raske oli noori armunuid lahutada, kuid vili oli vaja autost maha laadida... Kristjan sai ka ülemuse 600 kuubikulist krossikat proovida ning Ott veokit roolida, mis oli omamoodi naljakas kogemus, kui kolmanda käigu asemel kogemata tagumine käik sisse läks.

Kristjan töövahendil

Pärast farmis veedetud päeva suundusime tagasi Mullewasse, kus ülemus meile baaris sööki-jooki välja tegi. Baarist suundusime edasi Mike´i tuttavate aborigeenide juurde, kes meid oma garaažis külalislahkelt vastu võtsid ja ülemuse toodud kolmel kastil õllel hea maitsta lasid. Oli ikka ilus kultuuride põrkumine, kui neli valget meest võtsid õlut terve sugukonna abodega. Abosid vooris sealt läbi kümnete kaupa, nii lapsi kui vanureid. Kristjanile ujus külje alla 120+ kg kaaluv abo neiu, kelle olek oli hirmutavam kui Tšikatilol ja Ivan Julmal kokku - lihtsalt jumalik praak. Kuigi Kristjan oli kosutanud ennast umbes viieteistkümne kesvamärjukesega, jäi seda siiski liiga väheks. Igatahes kui olemine abode garaažis hakkas vaikselt üle käte minema, tegime sealt minekut. Vähemalt on meil nüüd abode katus olemas siin linnas, kui probleeme peaks tekkima.

Abode garaažis... Sitt kvaliteet, kuid better than nothing

 Laupäeval tegid Kristjan ja Ott 3 tundi tööd, pärast mida võeti suund Geraldtoni nädalalõppu veetma. Ülemus oli nii lahke, et lubas meil oma jaht-kalapaadil ööbida, kuid kõigepealt pidime me selle linnusitast ja muust pasast puhtaks pesema, mille eest lubas ta meile igaühele veel 30 taala palgalisa maksta. Igatahes oli suurepärane laupäeva õhtu jahi pardal, saatjateks kohalik rumm ja ja külmad veinid. Ja lageda taeva all magades tuli vägagi hea uni. Sass proovis ka kala püüda ning tal õnnestus isegi 4-5 väikest mürgist blowfishi välja tõmmata.

Rotid... Eriti Ott

Meie alus, kajakasitast värskelt puhastatud

Vaade jahisadamale, kus öö veetsime

Täna käisime ülemuse ja tema kolme pojaga veel ookeani peal ka. Nägime päris palju hülgeid ja üleüldse oli

väga mahe küllaltki lainetaval ookeanil kruiisida. Ja nüüd oleme tagasi Mullewas oma treileris, kehad päikeselt korralikult vatti saanud ning vaatame telekast Die Hard nelja.

Hülgepoisid

Vabamüürlastel külas, kusese kassi külaskäik ja taas Mullewas

Elu on rottidel kulgenud vahepeal omasoodu - veidi tööd ja siis puhkus, siis jälle töö ja siis puhkus. Kuigi nagu ikka, puhkust on olnud rohkem kui tööd.
Mis vahepeal rottide elus on juhtunud? Morawas sai esiteks peetud kena simman - rotid aitasid Peteril tema majutuskohas mõne töö ärateha ja vastutasuks tegi Peter uhke söömaaja ja kinkis rottidele veini. Igaljuhul kujunes ühisest õhtusöögist paras jooming - söödi ja joodi ikka kõvasti. Eriti just joodi, sest lisaks pererahva kingitud veinidele joodi ära ka  terve peremehe veinivaru... Igaljuhul oli lõbus õhtu, mil sai tasuta tuhandete eesti kroonide eest võõrast jumalaverd manustada ning kuulatada venelaste pihta käivaid pilkelugusid. Tõeline Balti rahvaste sõprus!

Peter Cekanauskas - leedu patrioot!

Teisel päeval näitas Peter meile kohalikku vabamüürlaste loozi. Rääkis meile kohalikust vabamüürlusest ja arvas, et ka meie võiksime tulevikus vabamüürlasteks hakata. Peter rotte kahjuks vabamüürlaste ridadesse kaasatõmmata ei saanud, sest soovitaja peab tundma inimest vähemalt aasta. Peter igaljuhul oli uhke ja rõõmus, et tema freemason - kahetses ainult, et oli liitunud nii hilja - alles kümne aasta eest.
Peteril külas olnud saksa päss rääkis huvitavat lugu, kuidas ta iga poole aasta tagant endale ise klistiiri teeb. Oli päris naljakas vaatepilt, kui suurte vuntsidega vanamehenäss väga elavalt žestikuleerides oma kehapuhastusprotseduuri kirjeldas, kuidas ikka pask sooltes liikuma panna jne. Meeleolu lisasid veel tõsiselt ülekaalus oleva pereema ja peretütre kriiskav ja õudusjudinaid tekitav naer...

Peteri kaunitarist tütar

Täna saabusime tagasi oma armsasse Mullewasse. Peatume kohalikus hotellis, ilmselt oleme siin kaks-kolm päeva. Saab olema lõbus - Mike poolt on meil korrus alloleval baaris 300 daala krediiti ja täna õhtul mingi eriline õhtu kuna baari külastab neiu, kes napis riietuses oma kehavõlusid demonstreerib. Loodame, et peale vaatamise lubab ka puudutada!
Täna külastas rotte kassipoeg. "Oi kui nunnu", arvaks paljud õrnahingelisemad lugejad. Kahjuks aga rikub seda nunnusust fakt, et kassipoeg sõna otses mõttes haiseb kuse järele.

Rott-Oti pool perset, kusine kassipeg ja rott Sass

Õnneks on rotid parajad mägiaivarid ja pesid kassikese shampooniga puhtaks. Kahjuks sellest sai kassipoeg vist vapustuse ja põgenes pärast seda rottide toast minema. Loodame teda kohata millalgi taas. Seni - no worries ja be happy!

Quo vadis, rotid?

Eile selgus, et rottidel jätkub tööd maksimaalselt kaheks nädalaks, seega juba 10ndaks detsembriks on meie töö Mike  juures lõppenud. Rottide üksmeel on selles, et pole mõtet passida  ja teha päevas vaid mõned tunnid tööd. Töö otsa saamine - mida varem, seda parem. Meid ootab uus challenge aussies ja me saame igaljuhul hakkama!
Vahepeal aga oleme tagasi Morawas ja jääme ilmselt siia oma töö lõpuni. Siin  oleme B  & B (bed and breakfast) ööbimiskohas ja tutvume uute toredate inimestega - Freemason Alberitga, kes meie tuba renoveerib. Ta on Austraalisas elanud 25 aastat ja igati lahe vend . Nagu  Otile meeldib ka talle vein limpsida ja Aadu temaatika pole talle päris võõras.. Lisaks annab ta kuldset nõu  "Don´t worry so much!" Muidugi vahel küsib ta ka piinlike küsimusi: "Poisid, kuidas teie tulete toime seksuaalse rahuldamatusega?"
Homme plaan temaga baari jooma minna, tema kulul muidugi (oleme ikka ju rotid).

Peremees tõmbas meie saabumise puhul isegi Eesti lipu vardasse hümni saatel...

Maja vastas asub maailma väikseim reaalselt kasutusel olnud preestrimaja (alumisel pildil taustal paistmas)

Sass ja Kristjan mongolitele ja eestlastele vabadust nõudmas!

Sassi voodi, mis sai veinipaki eest lunastatud

Teine vend on  selle koha omanik, Peter. Leedulane, väga mõnna meha - seisnud Balti riikide iseseisvumise eest ja selle tõestuseks toatäis plakateid, kus nõutakse nõukogude liidu tagasitõmbumist okupeeritud Ida-Euroopast. Temast ja tema perekonnast peaks kirjutama pikemalt ühes tuleviku postituses. Aga seni: "Proosit!"

Auto nöökis, raisk

Tööl peame sageli pikki vahemaid sõitma bossi 2006. aasta Toyoto Landcruiseriga. Kuna teed on siin sirged ja liiklus hõre ning autos olemas isegi turvakaar, siis spidomeetrit me just ülemäära ei vaata. Ülemus ise sõidab ringi veokiga ja meie liikleme üldjuhul tema silme alt väljas.

Sai niimoodi lõbusalt 3-4 päeva Landcruiseriga Austraalia maateid vallutatud ning isegi plinkiv õlituluke ei vähendanud meie optimismi ja usku sellesse masinasse, kuna tundus, et ka ülemust see ei häirinud. Mõtlesime, et ju on see sel masinal tavaline. 3 päeva tagasi töölt koju tulles avastasime, et Lancari esirehv on tühjaks jooksnud. Masin andis esimese allaandmise märgi. Pärast ropendamisnõudvat rehvivahetust sai autoga veel Geraldtoni sõidetud ning poe parklasse auto pargitud. Pärast poeskäiku autosse istudes alustas LC (Landcruiser) streiki. Mootor käima ei läinud. Mõtlesime, et aku vist läbi. Kristjan lasi autol siis vabakäigul mäest alla veereda ja proovis käivitada, kuid tulutult. Kuna vasak tahavaatepeegel puudus, siis oli parklas tagurpidi manööverdamine paras pain in the ass. Samas kostiski korralik pauk ja leidsimegi ennast poeseinast. Õnneks auto kahjustused olid minimaalsed, peamiselt plastikosad. Vähemalt pälvisime parklas korralikult tähelepanu ja nii tuli terve rida noori patsaane meile abikätt pakkuma auto käivitamisel, mis ka õnnestus. Tuli kapoti all lihtsalt ühtainsat nuppu vajutada!

Sel hetkel ei osanud me veel aga oodata, et surm oli jõudnud auto mootorisse. Õhtul andis LC mootor lõplikult otsad. Pole vaja eesti poegi nöökida, raisk!