Tagasi Perthis

Eelmisel neljapäeval, pärast taaskordset ööd Geraldtoni jahisadamas, võtsime suuna taas lõunasse Perthi. 475 kilomeetrit kulgesid kiiresti, tegime vaid ühe kuse- ja toidupeatuse ookeani rannikul Ledge Pointis, mille lühiümbruse männimets meenutas Austraalia varianti Kauksist.

Perthis võtsime toa Planet Inni hostelis (vaid 19 taala öö) ning enesetunne polnud kiita. Outbacki kogemusega rottidel võttis nimelt aega, et harjuda taas linnaeluga. Karmid austraallastest maamehed olid asendunud immigrantide hordidega, country pubide asemel torkasid silma pedebaarid ning matsakate bushinaiste asemel võis kõikjal silmata DD kaunitare.

Pedebaar, mis asub kohe politseimaja kõrval

Järgmisel päeval võtsime endale kaheks päevaks toad Old Swan Barracksi nimelises hostelis kesklinnas, mis paistis silma oma ülimate turvameetmetega (kaamerad absoluutselt igas ruumis, omaalkokeeld jne jne). Toanaabriks saime ühe pidevalt juua täis oleva mõnusa iiri klemmi, kes ei suutnud ühtegi sõna karjumata lausuda. Jõulud möödusid samuti hostelis, esialgselt plaanitud ahjuprae asemel leidis 3-kilone sealihakamakas koha suures pesuveekausis fooliumisse mähituna, kuna praeahjud, raisk, ei töötanud. Siiski ajas gaasipliit asja kuidagi ära ja rottide jõululaual kohtas nii sealiha, kartuleid, hapukapsast (Poola oma), hapukurke (Poola), eesti heeringat kui äädikakastmes peediviilusid. Siiski mingit jõulutunnet ei tekkinud, isegi õllest ja veinist jäi väheks.

Jõulumant

 
Igatahes möödus jõuluõhtu esimene pool süües ja veini juues. Teise poole istusime hosteli ees ja ajasime juttu Tauriga, kellel samuti just suurem asi jõulutuju polnud.

Rott-Ott premeeris ennast jõulude paiku uue elukaaslasega, nimelt on poisil nüüd isiklik iPhone, mis saadab teda igal sammul. Paljukiidetud iPhone asus mängima türklast juba esimesel päeval, nimelt ei töötanud 860 taalase vidina ekraan ning nii tuli see juba teisel päeval uue vastu vahetada. Kuigi Eesti kroonides umbes 10 000-ne väljaminek praaktoote eest lubati Apple poes kolme päeva jooksul Oti arvele tagasi kanda, ootab ta seda siiani.
Rott-Sass sai jõululaupäeval veel ilusa jõulukingituse, kui hea enesetunde, karkudeta ja kipsita haiglasse minnes tuli tal sealt väljuda uue kipsiga ning taaskord karkudel - tuli välja, et kohaliku Morawa haigla arstid olid harrastanud võtteid, mida linnameditsiin ei tunnista ning nii oldi roti jalaga toimitud nii, et luu jumala eest kokku kasvama ei hakkaks.Nüüd tuleb rotil jaanuari keskpaigani uut kipsi kanda, mis see-eest on küllaltki ilusa väljanägemisega - nimelt ilusa metalliksinise värvusega. Siiski on jala kipsiminek üks sitemaid asju, mida hetkel endale soovida. Väljas ju korralikult kuum, rannad neidusid täis ning õlle külm.

Iga kord kui alkopoodi satume, külastame külmkambrit, et õues valitsevast kuumusest end jahutada õllede keskel

Pärast jõule kolisime taas paariks päevaks Planet Inni, kuid nüüd peatume nädal aega Beatty Lodges. Igas hostelis oleme kohanud muidugi ka eestlasi. Hetkelgi peatub BL-is kokku vähemalt 11 eestlast.

Paari päeva eest käisid Sass ja Kristjan ühe järve ääres õlledega piknikku pidamas ning kohtasid seal mustade luikedega, kes on ühed kuradi nahhaalsed loomad. Tulid rebisid toidu käest ära ja pasandasid otse toidulaua kõrvale.

Must luik ja mustade kombed

Hetkel istume aga Vincent Towni raamatukogu tasuta netis ja mõtleme, mida homme peale hakata. Kas eestlase kombel viina libistada, austraalia eestlase kombel veini juua või asiaadi kombel kained passida?!

Läpaka liikudest töölõpu šampanjani

Eelmisel nädalavahetusel sai taas Geraldtoni külastada, kuna rott Kristjanil oli tekkinud rahuldamatu kihk endale isiklik läpakas osta. Mitchell & Browni nimelisest poest, mille ees üks neiu jalgevahet välgutas, leidis rott endale ühe soliidse notebooki ning pärast pärast võlgu tegemist sai isiklik pill ostetud. Edasi seadsime oma sammud bottleshoppi, kust Kristjan veel pudeli tequilat võlgu võetud raha eest hankis. Kuna on ju tuntud vanarahvatõde, et kui uue asja ostad ja siis piiderdad ning oma sõpradele välja ei tee, jääb su uue lelu iga lühemaks veel kui kuselkäik. Lisaks sai ostetud liitrite kaupa erinevaid heledaid veine ning korgid lendasid pudelitelt juba tagasiteel.
Tagasi treilerpargis jätkus läpaka õnnistusriitus kuni pühapäevani, mil kohaliku pubi teenindajaid said lõpuks nii endast välja viidud, et tagasi treilerisse jõudes tuli suikuda viinaunne, millest äratas hommikul kella nelja paiku ülemuse käsk tööle ilmuda.

Ja siis algas esimest korda tõeline töö. Nädala kahe esimese päevaga tehti samapalju tööd, kui sageli nädalas kokku. Lisaks Otile, Kristjanile ning pegleg-Sassile olid Mike´l teisipäeval abiks veel kohalik noorpaar, kes sama töö eest 2 korda suuremat tasu said. Igatahes teisipäeva õhtuks sai lõpuks 9. novembril alanud töökene lõppude lõpuks otsa. Hommikul viiest alanud tööpäev oli läbi aegade raskeim, erilist orjapiitsa sai sel päeval tunda Kristjan, kuna ülemusel näis justkui olevat isiklik viha selle eesti poja vastu, kellele kaastöölis-neiu vist liigselt energiat oli andnud. Kristlik moraal pidi valitsema usklik-ülemuse tööpõllul.

Igatahes õhtul kella kuueks sai eestlaste orjapõli läbi ning koos ülemuse ja noorpaariga suundusime kohalikku hotellibaari, kus ülemus oma heldust üles näitas. Sitastele ja väsinud töölistele ei keelatud sel õhtul midagi, õlut joodi mehemoodi ning sekka sai visatud ka muid jooke. Ülemus prassis ikka korralikult, tuli ja toitis oma sulaseid isegi kahvliga. Ja kahe roti üllatus oli suur, kui peaaegu iga sissetulev kunde neid nimepidi tervitas ja pühapäeva-õhtuseid vägitegusid meenutas. Isegi sita- ja šokolaadikarva Rootsist pärit baaridaam tundis muret, kuidas valgetel Virumaa meestel enesetunne pärast eelmist nv-d on ning ka aborigeenid tervitasid juba ukselt. Tunne oli kodune.
Töölismatsi kombel võeti ehtsat Prantsusmaa šampanjat klaasitäite kaupa otse põhjani ning õhtu möödus meeleolukalt ning isegi ühe roti kumamisiolek, mis tõi talle alkokeelu, ei rikkunud üldpilti. Solidaarsed rotid ütlesid siiski järgnevast pakutavast joogist ära ning ülemuse rahakotile mõeldes (arve võis olla juba nii 500-600 taala) otsustati võtta vastu abotakso pakkumine ning nii saidki väsinud rotid lõpuks unele. Ühel rotil oli hommikul aga "Hangoveri" filmist tuttav äratundmisrõõm, kui selgusetuks jäi, kuidas on purunenud roti iPodi ning telefoni ekraanid, kuidas on sattunud 2/3 kaasavõetud riietest väljasasuvasse prügikasti ning kelle kõrisse on kadunud ainuke kallis vein.


Töö oli tehtud. Joogid olid joodud. Aga palk oli veel saamata. Eestlasliku aususega esitasime ülemusele kõik töötunnid piinliku täpsusega, kuna ülemus oli lubanud peaaegu iga liigutuse eest niikuinii lisatasusid. Rotid, kellest üks oli maakeeli öeldes tõesti täiesti võlgas ja nälgas, lootsid lunastust peremehe helduse näol.

Lootus on aga pededele. Mingeid lisatasusid me ei saanud, ka makse maksime oodatud 13% asemel 20%. Siiski oli teenistus kordades parem kui Eestis riigitööd tehes, lisaks oli tasuta olnud elamine ja sageli ka toit. Ikkagi jäi suhu mingi eriline maik.
Jah, justnimelt, sita maik.

Lahke naine, öö ookeanil, trauma, kombain, abode garaažipidu ehk vahepeal juhtunud asjalood

Kuna viimasel ajal pole mahti olnud blogit täiendada, siis all toome ära viimased sündmused, mis vahepeal rottide eluteel Austraalias juhtunud on.

EELMINE NÄDAL:

Kolmapäeval oli Mullewa hotelli baaris skimpy night ehk maakeeli öeldes serveeris tol õhtul jooke litsiolekuga ablas poolpaljas neiu. Et ennast õigeks sättida, lahendasime enne pidu ära viimase Eestist kaasavõetud hundijalavee ja ohtralt veini. Kui kell kukkus kaheksa, olime vinks-vonks leti ääres platsis. Holly-nimeline kanadalannast strippar-baaripreili sättis ennast meelalt meie ette. 5 taala eest sai täringut veeretada ja iga number tähendas erinevat võimalust neiut vähe lähemalt maitsta. Ühel rotil oli täringuga õnne, kuna pärast täringuviset viskas Holly meie ette letile selili ja tema keha kaeti vajaliku tequila mandiga. Rott sai siis preili rinnalt soola limpsata, nabast tequilat lürpida ning huulte vahelt sidrunit mekkida. Teinegi vennaskonnast oli samuti õnnega koos, kuna tema sai preili keha pealt, täpsemalt rindade vahelt, õlut limpsida. Pärast rottide tutvust preili kehaga lahkus ta naeratades ja valutavat tissi hoides teisi töömehi lõbustama... Oli suurepärane õhtu.

Hotellis elasime pärast seda õhtut veel paar päeva. Eriliseks tegi selle koha veel see, et kohalikele aborigeenidele meeldis omavahelisi arveid täpselt meie rõdu all lahendada. Elajate kombel omavahel kakeldes ja looma moodi röökides suinutasid nad igal õhtul väsinud rotid unele.

Nädala lõpu poole tegi ülemus Mike meile ettepaneku, et me võiks hoopis tema karavani kolida, et siis säästab ta päevas 60 taala meie elamise pealt, mille maksab meile palgale lisaks. Kuna rottidele on raha armas, kolisimega elama karavanpargis olevasse treilerisse, kus on olemas magamiskohad, külmkapp, telekas, pliit. WC ja peldikud asuvad otse karavani kõrval eraldi hoones. Kitsas küll on, aga raha maksab, raisk.

Meie eluase

SEE NÄDAL

Käesolev nädal  algas vara, kuna esmaspäeva hommikul oli äratus juba kell neli, et tööle minna. Kui Mullewas sai vili korralikult kaetud, siis võtsime suuna taas Morawasse, kuhu pidime jääma paariks päevaks, et siis sealkandis tarpingut (meie töö inglisekeelne nimi) teha. 

Morawas peatusime taas leeduka Peteri juures. Oli rõõm näha, et meie sinimustvalge rahuvslipp oli ikka veel vardas. Ja nagu surnud loom meelitab ligi raipesööjaid, nii meelitas lipp ligi rahvuskaaslasi. Nimelt astusid meie juurde kohalikus hotellibaaris töötav eesti neiu oma purjetajast kutiga, kellega sai pool päeva maast ja ilmast räägitud. Tegemist oli väga huvitavate inimestega ja rotid kuulasid suu ammuli, kuidas mõnel õnnelikul inimesel on õnnestunud oma töö ja hobi purjetamise näol ühendada, töötades Taimaal purjetamistreenerina. 

Esmaspäeval läks ühel rotil ka päris sitasti, kui trepiastangult komistades said vigastada nii Sassi parem põlv kui labajalg. Kuigi katkine põlv sai kinni seotud ja paistes labajalal öö läbi jääd peal hoitud, otsustas rott hommikul kindluse mõttes siiski kohalikku haiglasse pöörduda, kuna luuvalu ennustas halba. Haiglas tehtud röntgenpilt kinnitas kahtluse - viies metatarsaalne luu labajalas oli keskelt praksti pooleks murdunud. Sitt ja pask! Kipsis jalaga ju valge mees tööd teha ei saa. Haiglas oli muidu väga kena personal ja teenindus, paaritunnise visiidi ajal sai 2 korda süüa-juua, kusehäda korral sõidutati otse poti juurde jne. Pärast seda, kui arstid olid jala kipsi pannud, lasti rott vabaks. Tagasi ööbimiskohta sõitis Sass mõnusa invaliikuriga, milles tavaliselt sent surmale võlgu olevaid pensionäre liiklemas võib näha.

Fucking fuck ja invakäru

Kaks päeva hiljem tuli rotil veelkord haiglas käia, seekord tõelise doktori jutul, kes asendas tavalise kipsi fiiberplastiksidemega, mis on veel kõvem kui kips. Kokku läksid haiglavisiidid maksma ca 6500 eesti krooni, kuid 2 nädala pärast tuleb taas haiglat külastada ja jalg ette näidata, mis tähendab taaskord vähemalt 2000 kroonist väljaminekut. Seega, ärge Austraalias luid murdke, kui te just raha peale vihased ei ole. Õnneks on rotid kindlustatud ja on lootus raha ka tagasi saada...

Edasi on elu kulgenud nii, et Sass passib kodus sel ajal kui Ott ja Kristjan tööd teevad. Tööst endast - alguses oli jutt, et vilja toomine hoidlatesse lõpeb ära juba eelmisel nädalal, aga siiani tuuakse vilja. Seega jätkub rottidel siin tööd vast uue nädala lõpuni.

Reedel oli rottidel küllaltki vaheldusrikas päev, kuna ülemus võttis meid endaga farmi, kus ta kasvatab vilja, kaasa. Kristjan kui hea tehnilise taibuga rott pälvis kiirelt Mike´i usalduse ning nii sai tema tööks suure kombainiga põllult vilja koristamine. Kuigi see oli Kristjanile esmakordne kogemus kombainiroolis, suutis ta siiski vägagi edukalt 9 tundi jutti vilja koristada, sel ajal kui puujalg Sass ja Apple fänn Ott ülemusega koos muid lihtsaid asju tegid. Toimus ka liigutav taaskohtumine, kui Ott kohtas viljamahutite vahel villast lammast ehk woolie´t. Raske oli noori armunuid lahutada, kuid vili oli vaja autost maha laadida... Kristjan sai ka ülemuse 600 kuubikulist krossikat proovida ning Ott veokit roolida, mis oli omamoodi naljakas kogemus, kui kolmanda käigu asemel kogemata tagumine käik sisse läks.

Kristjan töövahendil

Pärast farmis veedetud päeva suundusime tagasi Mullewasse, kus ülemus meile baaris sööki-jooki välja tegi. Baarist suundusime edasi Mike´i tuttavate aborigeenide juurde, kes meid oma garaažis külalislahkelt vastu võtsid ja ülemuse toodud kolmel kastil õllel hea maitsta lasid. Oli ikka ilus kultuuride põrkumine, kui neli valget meest võtsid õlut terve sugukonna abodega. Abosid vooris sealt läbi kümnete kaupa, nii lapsi kui vanureid. Kristjanile ujus külje alla 120+ kg kaaluv abo neiu, kelle olek oli hirmutavam kui Tšikatilol ja Ivan Julmal kokku - lihtsalt jumalik praak. Kuigi Kristjan oli kosutanud ennast umbes viieteistkümne kesvamärjukesega, jäi seda siiski liiga väheks. Igatahes kui olemine abode garaažis hakkas vaikselt üle käte minema, tegime sealt minekut. Vähemalt on meil nüüd abode katus olemas siin linnas, kui probleeme peaks tekkima.

Abode garaažis... Sitt kvaliteet, kuid better than nothing

 Laupäeval tegid Kristjan ja Ott 3 tundi tööd, pärast mida võeti suund Geraldtoni nädalalõppu veetma. Ülemus oli nii lahke, et lubas meil oma jaht-kalapaadil ööbida, kuid kõigepealt pidime me selle linnusitast ja muust pasast puhtaks pesema, mille eest lubas ta meile igaühele veel 30 taala palgalisa maksta. Igatahes oli suurepärane laupäeva õhtu jahi pardal, saatjateks kohalik rumm ja ja külmad veinid. Ja lageda taeva all magades tuli vägagi hea uni. Sass proovis ka kala püüda ning tal õnnestus isegi 4-5 väikest mürgist blowfishi välja tõmmata.

Rotid... Eriti Ott

Meie alus, kajakasitast värskelt puhastatud

Vaade jahisadamale, kus öö veetsime

Täna käisime ülemuse ja tema kolme pojaga veel ookeani peal ka. Nägime päris palju hülgeid ja üleüldse oli

väga mahe küllaltki lainetaval ookeanil kruiisida. Ja nüüd oleme tagasi Mullewas oma treileris, kehad päikeselt korralikult vatti saanud ning vaatame telekast Die Hard nelja.

Hülgepoisid

Vabamüürlastel külas, kusese kassi külaskäik ja taas Mullewas

Elu on rottidel kulgenud vahepeal omasoodu - veidi tööd ja siis puhkus, siis jälle töö ja siis puhkus. Kuigi nagu ikka, puhkust on olnud rohkem kui tööd.
Mis vahepeal rottide elus on juhtunud? Morawas sai esiteks peetud kena simman - rotid aitasid Peteril tema majutuskohas mõne töö ärateha ja vastutasuks tegi Peter uhke söömaaja ja kinkis rottidele veini. Igaljuhul kujunes ühisest õhtusöögist paras jooming - söödi ja joodi ikka kõvasti. Eriti just joodi, sest lisaks pererahva kingitud veinidele joodi ära ka  terve peremehe veinivaru... Igaljuhul oli lõbus õhtu, mil sai tasuta tuhandete eesti kroonide eest võõrast jumalaverd manustada ning kuulatada venelaste pihta käivaid pilkelugusid. Tõeline Balti rahvaste sõprus!

Peter Cekanauskas - leedu patrioot!

Teisel päeval näitas Peter meile kohalikku vabamüürlaste loozi. Rääkis meile kohalikust vabamüürlusest ja arvas, et ka meie võiksime tulevikus vabamüürlasteks hakata. Peter rotte kahjuks vabamüürlaste ridadesse kaasatõmmata ei saanud, sest soovitaja peab tundma inimest vähemalt aasta. Peter igaljuhul oli uhke ja rõõmus, et tema freemason - kahetses ainult, et oli liitunud nii hilja - alles kümne aasta eest.
Peteril külas olnud saksa päss rääkis huvitavat lugu, kuidas ta iga poole aasta tagant endale ise klistiiri teeb. Oli päris naljakas vaatepilt, kui suurte vuntsidega vanamehenäss väga elavalt žestikuleerides oma kehapuhastusprotseduuri kirjeldas, kuidas ikka pask sooltes liikuma panna jne. Meeleolu lisasid veel tõsiselt ülekaalus oleva pereema ja peretütre kriiskav ja õudusjudinaid tekitav naer...

Peteri kaunitarist tütar

Täna saabusime tagasi oma armsasse Mullewasse. Peatume kohalikus hotellis, ilmselt oleme siin kaks-kolm päeva. Saab olema lõbus - Mike poolt on meil korrus alloleval baaris 300 daala krediiti ja täna õhtul mingi eriline õhtu kuna baari külastab neiu, kes napis riietuses oma kehavõlusid demonstreerib. Loodame, et peale vaatamise lubab ka puudutada!
Täna külastas rotte kassipoeg. "Oi kui nunnu", arvaks paljud õrnahingelisemad lugejad. Kahjuks aga rikub seda nunnusust fakt, et kassipoeg sõna otses mõttes haiseb kuse järele.

Rott-Oti pool perset, kusine kassipeg ja rott Sass

Õnneks on rotid parajad mägiaivarid ja pesid kassikese shampooniga puhtaks. Kahjuks sellest sai kassipoeg vist vapustuse ja põgenes pärast seda rottide toast minema. Loodame teda kohata millalgi taas. Seni - no worries ja be happy!

Quo vadis, rotid?

Eile selgus, et rottidel jätkub tööd maksimaalselt kaheks nädalaks, seega juba 10ndaks detsembriks on meie töö Mike  juures lõppenud. Rottide üksmeel on selles, et pole mõtet passida  ja teha päevas vaid mõned tunnid tööd. Töö otsa saamine - mida varem, seda parem. Meid ootab uus challenge aussies ja me saame igaljuhul hakkama!
Vahepeal aga oleme tagasi Morawas ja jääme ilmselt siia oma töö lõpuni. Siin  oleme B  & B (bed and breakfast) ööbimiskohas ja tutvume uute toredate inimestega - Freemason Alberitga, kes meie tuba renoveerib. Ta on Austraalisas elanud 25 aastat ja igati lahe vend . Nagu  Otile meeldib ka talle vein limpsida ja Aadu temaatika pole talle päris võõras.. Lisaks annab ta kuldset nõu  "Don´t worry so much!" Muidugi vahel küsib ta ka piinlike küsimusi: "Poisid, kuidas teie tulete toime seksuaalse rahuldamatusega?"
Homme plaan temaga baari jooma minna, tema kulul muidugi (oleme ikka ju rotid).

Peremees tõmbas meie saabumise puhul isegi Eesti lipu vardasse hümni saatel...

Maja vastas asub maailma väikseim reaalselt kasutusel olnud preestrimaja (alumisel pildil taustal paistmas)

Sass ja Kristjan mongolitele ja eestlastele vabadust nõudmas!

Sassi voodi, mis sai veinipaki eest lunastatud

Teine vend on  selle koha omanik, Peter. Leedulane, väga mõnna meha - seisnud Balti riikide iseseisvumise eest ja selle tõestuseks toatäis plakateid, kus nõutakse nõukogude liidu tagasitõmbumist okupeeritud Ida-Euroopast. Temast ja tema perekonnast peaks kirjutama pikemalt ühes tuleviku postituses. Aga seni: "Proosit!"

Auto nöökis, raisk

Tööl peame sageli pikki vahemaid sõitma bossi 2006. aasta Toyoto Landcruiseriga. Kuna teed on siin sirged ja liiklus hõre ning autos olemas isegi turvakaar, siis spidomeetrit me just ülemäära ei vaata. Ülemus ise sõidab ringi veokiga ja meie liikleme üldjuhul tema silme alt väljas.

Sai niimoodi lõbusalt 3-4 päeva Landcruiseriga Austraalia maateid vallutatud ning isegi plinkiv õlituluke ei vähendanud meie optimismi ja usku sellesse masinasse, kuna tundus, et ka ülemust see ei häirinud. Mõtlesime, et ju on see sel masinal tavaline. 3 päeva tagasi töölt koju tulles avastasime, et Lancari esirehv on tühjaks jooksnud. Masin andis esimese allaandmise märgi. Pärast ropendamisnõudvat rehvivahetust sai autoga veel Geraldtoni sõidetud ning poe parklasse auto pargitud. Pärast poeskäiku autosse istudes alustas LC (Landcruiser) streiki. Mootor käima ei läinud. Mõtlesime, et aku vist läbi. Kristjan lasi autol siis vabakäigul mäest alla veereda ja proovis käivitada, kuid tulutult. Kuna vasak tahavaatepeegel puudus, siis oli parklas tagurpidi manööverdamine paras pain in the ass. Samas kostiski korralik pauk ja leidsimegi ennast poeseinast. Õnneks auto kahjustused olid minimaalsed, peamiselt plastikosad. Vähemalt pälvisime parklas korralikult tähelepanu ja nii tuli terve rida noori patsaane meile abikätt pakkuma auto käivitamisel, mis ka õnnestus. Tuli kapoti all lihtsalt ühtainsat nuppu vajutada!

Sel hetkel ei osanud me veel aga oodata, et surm oli jõudnud auto mootorisse. Õhtul andis LC mootor lõplikult otsad. Pole vaja eesti poegi nöökida, raisk!

Verine laupäev

Laupäeval algas meie tööpäev küllalt vara - kell kolm öösel korjas meid Mike Morawas peale ja sõit läks objektile. Rottidel oli uni silmis, aga mis teha - duty calls.
Hommik algas veriselt - Oti varem vigastatud põlv sai kukkudes vastu raudtorusid uue obaduse ja teksad kattusid värske verega. Kes oleks siis arvanud, et see polnud ainus veri, mis tol ööl voolas...
Varsti tuligi Mike, muie näol ja teatas, et üks  CBH-i töötaja oli öösel vigaseks pekstud abode poolt. Lõualuu puruks, hambad väljas, roided murtud jne. Ime, et üldse ellu jäi. Abod polevat kasutanud mingeid latte või teisi abivahendeid - ainult oma musklijõudu.
Vaeseomaks pekstud mees tegi vea sellega, et ei arvestanud, kus viibib. Pole just väga tark tulla Mullewas baari ja hõigata "See siin valgete baar, mustasid ei peaks siin teenindama!"
Veidi hiljem saime teada, et samal ööl Mullewast leiti ka  üks laip, seekord abo.
Igaljuhul tööpäeva lõppedes Mullewa poole sõites kerkis tahtmatult küsimus - who´s next?

Komandeeringus Morawas

Eile teatas boss, et nüüd teeme paar päeva tööd ühes teises linnakeses, mis asub Mullewast ca 100 km eemal. Kuna ülemus oli oma 4,2 liitrise 2006. aasta Landcruiseri meie kätte usaldanud, siis juba vähem kui 45 minuti pärast olimegi päral. Morawa on ikka teisest puust kui nukker Mullewa, siin tänavad valgeid inimesi täis ja tänaval või näha ka nooremaid kui 30-40 aastaseid inimesi. Lisaks on siin olemas suur ja korralik bassein, mille ääres täna 2 tundi aega veetsime ja ühe uus-meremaalasest naisega juttu ajasime. Tema tööks on basseini tööshoidmine, kuupalgaks ca 8 000 taala, ehk üle 80 000 eesti krooni.

Elame päris mõnusas majakeses, kus Sassil isegi baldahiinvoodi. Koha omanikuks on leedu juurtega vanamehike, kes meid kohe eesti keeles teretas ja Eesti hümni laulma kukkus. Tundub igati meeldiv vanaisa olevat - kui Baltimaad taasiseseisvusid, siis korraldas tema Austraalias toetusmeeleavaldusi ja oli muidu igati patriootlik baltlane. Vanamees rääkis meile ka huvitavaid lugusid venelastest Leedus, kui need 40-ndatel sõja ajal nii debiilsed olid, et wc potis kartuleid pesid ja siis imestasid, et kuhu kurat osa kartulitest kadus. Avastades, et peldikupott on süüdlane, avati automaatidest pottide pihta tuli ja rahvavaenlane - vesikloset sitapott - neutraliseeriti. Selle vanamehega oleme seega ühes paadis - vasakpoolsus on pededele!

 Eile sai õhtut natuke lõbusamini sisustada, kuna täna pidime alles kell viis hommikul tööle minema. Ostsime kohe 4 liitrit veini ja tõmbasine ninad täis. Siis läksime kohalikku baari ja ladusime veel puid peale. Ja nagu ilmaelunuhtlus, siis ka siin väikeses 600-800 elanikuga linnakeses, on baaris eesti tütarlaps nimega Anu tööl. Baaris avastasid Sass ja Kristjan, et sellises soojas kliimas on särgi kandmine liigne edevus ja seega rebiti üksteise särgid seljas ribadeks... See oli muidugi natuke loll tegu, kuna tänase kuuma päikesega vajaks keha natuke varju. Igatahes oli üks tore õhtu üle pika aja, Ott siiani mõistatab, kuidas ta oma põlve katki sai.

Ja Kristjan sai eile ka väikese trikiga hakkama. Nimelt uskus ta, et toas olev lauake on vaja alistada. Kumb jäi peale, laud või Kristjuhan?

Abodest, ajaloost ja a-naistest

Mullewa on selles mõttes huvitav kohake, et siinsetest elanikest suurema osa moodustavad aborigeenid. Asula on silma paistnud läbi ajaloo mitme rassikonfliktiga. Juba rohkem kui 100 aastat tagasi said siinsed abod hakkama koletu veretööga, kui peksid valge farmeri surnuks ja riisusid ta ka paljaks. Õnneks oli Looja silm kaetamata ja kolm kurikaela poodi juba õige pea üles.
Edasi kulges Mullewa rassilugu küllaltki rahulikult, kuid 1970-ndatel tekkis taas pisike probleem, kui üks abo kohalikus baaris valge mehe poolt surnuks tehti. See vallandas ulatusliku laamendamiste ja rüüstamiste laine, mil hotell peksti segamini ja tekitati rohkem kui poole miljoni krooni eest kahju.
1995-1996. aastal, mil üle Austraalia abod päid tõstsid ja oma "õiguseid" vägivaldselt nõudma hakkasid, langes ka Mullewa kurikaelte meelevalda ja sai kannatada.

Tänapäeval on aga kohalikud valged ja abod leidnud sellise paraja kooseksisteerimise vormi - valged ei torgi abosid ja vastupidi. Samas laamendamisharjumus on visa kaduma ja nii võib linna keskuses näha palju puruks visatud aknaid - tüüpilisem on siiski see, et aknad on kaetud saepuruplaatide ja laudadega, et takistada abodel uuesti aknaid lõhkumast. Huvitav on ka see, et Mullewa hotell oli vist Austraalia ajaloos viimane, mis lõpetas valgete ja mustade eraldamise. Nimelt oli see hotell mõeldud kuni 2009. aastani vaid valgetele külastajatele!

Kohalike maameeste käest oleme kuulnud huvitavaid jutte abode kohta. Nimelt ei oska enamus neist isegi mitte kümne piires peast arvutada, rääkimata dollarite ja sentide süsteemi selgeksõppimisest. Nii pidi olema tavaline, et abod käivad asju ostmas nn garaažipoodides, kus hinnad vastavad rahatähtede väärtustele. Näiteks maksad saia eest 5 taala, piima eest 10 taala jne, kuigi tavalises poes võib sai maksta 1.79 ja piim nt 5.89. Ja öelge nüüd, et rassid pole võrdsed!

Abo tibide kohta kuulsime aga küllaltki omapärast kuulujuttu. Nimelt on neil noortel suguhaiguspreilidel komme öösiti tänaval ringi luusida ja vilistada. Ja kui sa peaksid vastu vilistama, siis on neiu sinu.. Ole lihtsalt mees ja anna minna. Ott on kohe näost ära, kuna ta on ainuke meist, kel vilistamisanne täielikult puudub.

Ja ka oma rindasid pidid nad meelsasti tänavail paljastama... Kultuur missugune!

Argipäev Mullewas

Midagi väga erakordset ei ole: igapäevaselt ootame millal Mike meile helistab ja ütleb: nii poisid, poole tunni pärast tööle. Üldjuhul peaks töö algama kell viis hommikul, kuid viimasel ajal on tuule tõttu töö algus edasilükkunud. Mitmel päeval pole üldse tööd saanud teha, sest tuul liiga tugev. Mida me siis siin pärapõrgus teeme? Ega midagi suurt teha ei olegi, joome karastusjooke ja vahime seda ainsat telekanalit, mis meil telekast tuleb. Internetis surfamine ka abiks, Sassi suureks huvialaks lapsepõlve meenutamine ja Heroes 3 mängimine. Oti põhitegevuseks on para-webi ja perekooli foorumite lugemine, nii hommikul, päeval kui ka õhtul.

Omaette teema on palk. Ülemus Mike lubas, et 25 dollarit saame tunnist ja igal esmaspäeval kannab meie pangaarvele raha üle. Eile pidi seda juba tegema, aga põhjendusega, et kui meie talle andmed ise üleskirjutame paberile, võib midagi sassi minna, ta palka üle ei kandnud. Lubas järgmine päev tulla oma arvutiga ja meie andmed otse arvutisse sisestada ja raha ülekanda. Aga ka täna nihverdas ta sellest kõrvale - eks näis, kas viimaks ikka saame oma daalad kätte ja kuidas ta meie töötunde on arvestanud.
Muidu, põhisöögiks on makaronid ja lihakonserv ja sai ja koeravorst. Tänu Oti asjatundlikule silmale söövad rotid durum jahust makarone ja vahel satub toidulauale ka täistera saia (wholemeal bread).
Pühapäeval läksid rotid kohaliku pubisse F1-te vaatama, aga kahjuks näitas sealne telekanal vaid kordusena seda sündmust. Rotid kobisid koju tagasi ja vaatasid seda internetist. Ja oli väärt vaatamine, kuna härrasrahva esindaja Vettel võitis 2010. aasta tiitli.

Nii päeval kui ka öösel on siin palav. Päeviti lubab lähipäevadeks kuni 38 kraadi ja see paha - esiteks on väga vaevaline nii kuumaga tööd teha ja teisena on öösel magamiseks liiga palav (aircon-i pole tööle saanud veel).

Viljakatmistööst Mullewas

Töötame CBH suurfirma alltöövõtja Mike´i alluvatena. Eelmistel aastatel on Mullewas sama töö peal olnud kuni kaheksa inimest, sel põuaaastal aga vaid meie kolm ja meie otsene ülemus Mike. Tööks on ülisuurte viljahunnikte katmine mitmesajakiloste presentkatetega. Kogu süsteem meenutab natuke Eestiski tuttavat metallikokkuostusüsteemi. On olemas suured platsid koos viljamahutusbasseinidega, kuhu suured autorongid päevade kaupa oma laadungeid käivad tühjendamas pärast laadungi kaalumist. Kui vilja koguneb bassein-staadionile juba piisav kuhi, siis alustame tööd meie.

Kõigepealt laadime väikesele tõstukveokile presendirullid peale baasis, sõidame viljahunniku juurde, masin tõstab rulli viljahunniku veerele. Siis kinnitame vastavad ketid ja köied ja veame maasturiga rulli üle kühja. Järgneb üleveetud rullide omavahel kokkuõmblemine vastava aparaadiga. Kui see tehtud, tuleb vastavate tangidega tohutud presendid vilja peale laiali vedada. Viljahunnikud on mitmekümnemeetri kõrgused ja paras vägitegu on viljakuhilal ringi kõndida ja raskeid presentkatteid lihasjõul laiali tirida.

Kui see töö tehtud, jääb veel kõige tüütum osa - presentide alumised servad tuleb hoidla külgedele trelli ja poltide abil kinnitada, abivahendeiks mingi eriline tirimisseade ja sundasendis prusside ülevalhoidmine, et kinnitamismomendil present võimalikult pingul oleks ja liigselt õhku vilja ja presendi vahele ei jääks.

Mis on aga töö juures ajudekepi triumf, on selle liigne sõltuvus ilmastikuoludest. Liigse kuumusega seda tööd teha ei saa, samuti mitte kottpimedas ning kindlasti mitte tugeva tuulega. Aga nagu saatuse kiuste on siinses unises kolkalinnas igapäev kuradi tuuline ja kunagi ei tea, mis kell taas tööd teha saab. Täna ärkasime nagu vinksvonks koolipoiss Arnod kell pool neli hommikul üles, siis aga tuli boss ja ütles, et sellise tuulega ei saa midagi teha. Nii me siis hetkel vegeteerime ja ootame lootusrikkalt soodsat tuult nagu pensionärid bingoõhtul oma jackpotti. Ja kõige tipuks sai nisanäpust kopamees meie maja ees hakkam jumaliku toega - nimelt suutis elektriliinid maha tõmmata. Seega puudub kogu linnas hetkel ka elekter ja sellega seonduvad hüved.

Teadupärast on päevavarga lemmiktegevuseks aga alkoholi manustamine. Kuid ka seda tegevust ei saa me ilma mööndusteta harrastada, kuna alati on võimalus, et tuul kaob plaksti nagu pits viina joodiku kurku ning kollased helkurpluusid tuleb taas selga vedada.

Esmamuljed Mullewast

Esmaspäeva õhtul jõudsime oma uude tööpaika - Mullewa linnakesse. Linnas kaks toidupoodi ja samapalju baare. Nice! Politseijaoskond eksisteerib  ka, olevat viis politseinikut, kes baarist tulevaid joogiseid juhte jahivad. Linnas on umbes 400-500 inimest, aga linna ümbruses elavat mitutuhat inimest. 90% on elanikest aborigeenid. Autost välja taarudes tabas meid leitsak, mis tahtis jalust niita. Geraldtonis oli olnud küllaltki mõnus ilm, 24-25 kraadi ja mõnus jahe merebriis. Siin aga tundus olevat kümme kraadi rohkem ja tuult ei kuskil. Tänaval vaatasid vastu abod ja kärbsevõrguga asiaadid. Peatselt helistasime Mike`le ja tema saatis oma semu, Jamie meile vastu. Too mees on 30ndais ja kuulujuttude järgi äge jahimees ja tore napsumees. Meeldivat loomi jahtida ja neil noaga lõpp peale teha. Igaljuhul juhatas ta meid meie uue koduni - väike majake. Siin on kaks magamistuba ja elutuba-köök. Lisaks pesu pesemisruum, kus kahjuks pesumasinat ei ole. Ainult suur ja sügav kraanikauss. Rottidele peaks vist piisama sellestki?
Muidugi ka wc ja vannituba, kus kraanikauss ja dushinurk. Kahjuks lukustada neid ei saa. Loodame siiski parimat ja Brockeback´i mägi ei etendu uues kuues.
Elutoas tilluke telekas ja väsinud ja väga plekiline diivan ja kaks tugitooli.
Magamistoad spartalikud - kapp ja madratsid. Sass ja Ott magavad ühes toas, Kristjan kui kunn eraldi toas. Kõige hullem on konditsoneeri puudumine - kui- väljas on päeviti 36-37 kraadi, siis ikka on ka sees väga palav. Akna avamine aitab veidi öösel, siis umbes 20 kraadi. Aga ka akna avamine võib olla ohtlik - sääsed on maiad verd imema.

Teel Mullewasse

Istume oma masinas ja veereme Mullewa poole. Ostsime kaasa paari nädala söögi- ja joogikraami ning oleme valmis astuma abosid täis linnakese igapäevakodanikeks.
Oma uue ülemuse Mike´iga saime eile esimest korda ka näost näkku kokku, tegemist tundub olevat maheda vennaga. Pärast 2-3 minutlist jutuajamist viskas ta meile igaühele 50 daala, et me teda nii kaua oleme pidanud ootama ning andis kätte instruktsioonid, mida edasi teha. Täna hommikul külastasime siis CBH siinset peakontorit, kus tehti meile ohtutusalane koolitus ning võeti alko- ja narkojoobe testid. Ott oli päris mures, kuna ta pole siiani suutnud oma lemmiktegevust - veinijoomist - piirata. Siiski osutusid kõigi testid negatiivseks ning osutusime sobilikeks kandidaatideks. Hoiatati vaid, et sel aastal on tohutult palju kärbseid ja ka madusid ning ämblikke. Mingitel ämblikel pidi praegu jooksuaeg olema ja nad on eriti mürgised sel ajal. Lisaks räägiti muid huvitavaid hirmulugusid, kuidas osad töölised on suure tuulega paarisajameetriseid õhulende sooritanud ja planeedilt maha kukkunud ehk maakeeli oma lõpu leidnud. Igatahes huvitav saab olema, eriti veel, kui bossiks on heldekäeline ja sõbralik aussie. 

Geraldtonis

Lambtatöö lõpetasime kolmapäeva õhtul ära, kuna uus töökoht Geraldtoni nimelise linna lähistel on ootamas. Homme peaks selguma, kas saame esmaspäeval viljakatmistööle Mullawes. Hetkel oleme juba kolmandat päeva ühes hostelis, toanaabriteks kahtlaselt vaiksed vennad - siin pidavat algama mingi asiaatide cranking season ja seepärast on kõik hotellid ja hostelid fully booked. See on ka põhjus, miks peame viibima mingis ööbimiskohas, kus toas on 20 voodikohta ja ümber maja luusivad noored, vist debiilsed, tütarlapsed, kes üritavad meie tähelepanu võita. Pärast lapsporno Tamili on see õõvastav ja peame hoidma konkreetset joont, et mitte sita sisse sattuda.

Proovisime ka kala püüda., aga puuduvad elementaarsed oletused, mis lant mis kalale siin võiks sobida. Siiski on päris huvitav lanti loopida, kui delfiinid ümber su landi hüplevad ja mingid 30-40 sentimeetrised kalapoisid õhulende sooritavad ning krabid sind piidlevad. Kalapüük on hea vaheldus aja surnuks löömisele, kuna alkoholi me hetkel väga pruukida ei mõista, pärast keha deliiriumit, mille tekitas hardcore füüsiline töö Warrooras.Üleeile külastasime ka viivuks kohalikku baari nimega Camel Toe vmt, ja meie üllatuseks oli baaridaamiks eest preili, kes näojoonte poolest siiski idanaabrit meenutas. Siiski on plaan täna õhtul minna kohalikku ööelu nautima ja lähemalt uurima, mida tähendavad "french" ja "greek" siinsetes lõbunurkades. Salute!

Orjatöö lambafarmis

Esimene tööpäev Warrooras algas sealses mõistes vägagi hilja, nimelt hommikul kell seitse. Esimeseks tööülesandeks oli keset kõrbe asuva vana lambatara mahavõtmine. Töö tundus vägagi lihtne ja peagi oli käes juba lõuna, mis oli toitvam, kui meie kõik eelmiste nädalate odava puru söömaajad kokku. Siis algas päeva teine pool, mis viis Kristjani mootorrattal karja ajama ja Sassi yardi lammastega füüsilisse kontakti astuma. Kerge polnud kummalgi, K pidi tõsist vaeva nägema, et 35 kraadise kuumusega vana 200 kuubikulist ratast poolkõrbe liival ja põõsaste vahel edukalt ka 80 km/h tunnis õigel trajektooril lammaste suhtes hoida.

Kristjan töövahendil

Sassi ja Oti tööks oli lammaste, keda seal farmis oli ikka tuhandeid, aedikutesüsteemi kohaselt õigesti paigutamine ja pügajatele ette ajamine, lisaks mitmed jooksvad tööd ja lammaste jootmine mingi kuradi medikamendiga ning sinise möksi selgapritsimine. Lambad aga on ühed maailma kõige vastikumad loomad, kes alati käituvad vastupidiselt sinu ootustele ja oli tükk tegemist, et elajaid jõuga endale allutada, et vastavad aktid saaksid sooritatud. Hetkel on võimatu 2 nädalat hiljem täpselt meenutada, mis täpselt konkreetsel päeval teha tuli, kuna tundub, nagu oleksime olnud 2 nädalat mingite redneckutega koos viinalaagris ja tsükliperioodist teadupärast selgeid mälestusi pole. Nii kuradi raske oli see töö seal tsvilisatsioonist hüljatud paradiisis.

Rand oli ilus, aga kahjuks aega oli vähe, et seda külastada... Rannal võis näha sadu krabisid ja vees huvitavaid kalasid, aga kahjuks kogu valge aeg kulus töötegemiseks.

Tavaliselt algasid meie tööpäevad kell 6 või 6:30, kuid tuli ette ka seda, et töö algas varem veel kui 5 hommikul. Ja tööpäevad kestsid eranditult vähemalt kella kuueni õhtul, kuid üldiselt ikka niikaua, kuni väljas töötegemiseks liiga pime oli. Tööd tuli teha ca 40 kraadises kuumuses ja suure tolmu sees, kuna lambaraibetele meeldis tolmu üles keerutada. Päevas oli plaanipäraselt ka 4 toidukorda: hommikusöök, hommikune smoko, lõuna- ja õhtusöök.Toidud olid lihtsalt suurepärased ja inimesed ka, lisaks sai iga päev pärast tööd 3-5 tasuta õlut, mis mõjusid väsinud kehadele võrdväärselt liitri viinaga. Aga töö oli ikka üliintensiivne, iga päeva õhtuks olid tööriided kaetud vere, higi, pasa ja tolmuga. Üldiselt polnud peale 2 söögipausi ühtegi muud vaba hetke. Lammaste kordineerimine ja füüsiliselt rebimine, tõstmine, suunamine, väänamine, karistamine polnud just kerged tööd sellises kuumuses. Lisaks tuli iga päev ka korralikult joosta, et lambaid õigetele radadele suunata.

Pikalt ei jaksa seletada, aga peamisteks tööülesanneteks olid: 1) Karja ajamine nii mootorrattal kui jalgsi (jumal tänatud, et meil metallninadega saapad olid, kuna lambad mõistavad kõige paremini kehakeelt, raisk);
2) Drafting: erinevate lammaste eristamine vastava süsteemiga - pärast 2800 lamba selekteeerimist oli küll tunne, nagu oleks üksinda linttraktori Põlvast Kolga-Jaani lohistanud;
3) Musing: noorlammaste tõstmine, ravimi andmine ja märgistamine ajal, mil ülemus neilt sabasid maha lõikas ja genitaalidesse manti vajutas.
4) Drenching - nende jootmine mingite kemikaalidega. Katsu sa aga ühte 30-70 kilost visklevat shawniet (pügatud lammas) paigal hoida ja riistapuu talle kurku toppida.
5) Lõksudest woolie´de püüdmine ja yardi transportimine.
6) Villa laadimine - 200 kiloste villapakkide rekkale laadimine.
7) Jne jne jne jne jne... Tööd oli koguaeg ja alati oli tegemist füüslise tööga. Lihtsaimad ja lõbusaimad olid vist surnud loomade, nt kängurude, emude ja lammaste vedamine maasturi taga köie otsas kusagile mujale oma raipelehka levitama. Sassil ja Kristjanil tuli ka paari väeti looma eluküünal püssilasuga kustutada.

Palk. Esialgu eeldasime, et saame väheemalt 18 daala tunnis, mis oleks päevateenistuseks teinud ca 200-240 taala. Teisel tööpäeval uuris aga Ott välja, et meile makstakse vaid 100 taala päevas, olenemata tundide arvust. Kuna olime juba niikaugele tulnud, siis surusime viha maha ja tegime tööd edasi. Teised vennad tegid seal üldse vabatahlikult tööd. Aga austraallastest palgatöölised said seal 300 taala päevas. Kuigi tegime nendega võrdvääselt tööd... Olime sellised jorsid, kes pandi kõige mustemaid, raskemaid ja tüütumaid töid tegema. Siiski saime kuradi hea kogemuse seal töötades ja 10 päeva eest panime tasku 1100 taala, kuna ülemus andis siis väikse preemia ka. Siiski teist korda sama tööd ei teeks sellise raha eest.

Saabumine Warrora Sheepstationi ja selle elanikud

Järgmine hommik olime kõigi tõenaäosuste kiuste ikka veel elus ja jätkasime teekonda Warrora Stationi poole. Kilomeetrid lendlesid kiiresti siis kui sõitsime veel asfaltteel, aga viimased 40 kilomeetrit oli täiega pask. Tee oli liivane ja auke täis nagu Sveitsi faking juust! Lausa ime, et meie kleenuke auto koost ei lagunenud. Seda ilmselt seepärast, et sõitsime 30 km-h.

In the middle of nowhere ehks saabumine Warroora Stationisse

Ime, et meie väike käru selle retke üldse üle elas

Levi pole, raisk

Aga jahh, lõpuks jõudsime värava ette, mille kõrval ilutses silt "Warrora Station". Halenaljaks oli see, et sildil seisis, et väravast siseneda ei tohi enne kui on helistatud ja antud luba. Mis seal siis halenaljakat on, küsite? Vat see, et seal telefonidel ei olnud levi! Nii et parimagi tahtmise juures ei saanuks helistada.
Õnneks märgati meid ja saime kättsuruda oma tulevase bossi, Martiga. Õhtul saime tuttavaks ka teiste sealsete kodakondsetega ja nautsime koos õhtueinet ja õlut. Ohh, ei osanud keegi rottidest arvata, et mis ootab neid homme, kui on esimene tööpäev... Aga sellest edaspidi.
Veidi värvikatest inimestest, kes seal kohtasime.
Hambutu Andy - pühendunud kalamees, kelle hooaeg kestab märtsist oktoobrini. Nüüd aga oli ta tulnud tuttava kaudu lambafarmi. Esihambad tal puudusid, aga rassiteadlik oli, ütles et race mixerid maha tappa. Õige suhtumine, Sass ja Ott leidsid hingesugulase. Samuti meeldis talle kanepit teha ja alkot juua. Aga lõbus ja tore mees. Blogi lugejad neidised, ta muideks on vaba hetkel, sest "My girl left me, he found a man with a bigger dick"
Marti - meie boss. Töine mees, tema juhatusel venisid tööpäevad 11 tunnini.
Malcolm - veinisõber, kes Otile meenutas ta ühte Tannbergi nimelist õppejõudu ja lisaks jõi ta alati veini. Tõeline eeskuju noortele.
Desmond - nn "lõbus mees", alati naerusuine, jutukas ja tundis enim meie kodumaa kohta huvi.
Jeff - Vanamehekõbi, kel uhke maastur.
Bundy - rottide otsene ülemus, just tema juhatusel tegime tööd. 72 aastane, aga väga tubli ja töökas mees.
Tracy - Blondiin, tugevamate rindadega. Neid armastas ta ka eksponeerida. Selgusetus jäigi, kas ta tegi seda kuna rotid olid külas või oli tal see komme juba varem?
Aussi Andy, Tracy mees - kellega sai Kristjan kihlveo sõlmitud tallekese püüdmises vabas looduses ning Kristjan sai sellega hakkama ning on ka 10 taala võrra rikkam.

Welcome to hell ehk öö Carnarvon Backbackersis

Õhtupimeduses jõudsime Carnarvoni linnakesse. Teadsime vaid seda, et see linn on tuntud selle poolest, et seal mitte midagi vaatamisväärset ei ole. Tegelikult tuli välja, et midagi emotsoone tekitavat siiski seal oli.
Kuhu jääda ööbima? See painas meie päid ja kohalike juhatuse saatel jõudsime Carnarvoni Backbackersini. Office-i uksel tervitas meid tugevama kondiga prussakas, vastu võttis meid seal heroiinisõltlase tunnustega madam, kes ometi kohe meie aksendi järgi taipas, et oleme eestlased. Ja arstid räägivad veel, et narko hävitab su mõistuse? Bullshit!
Kotid selga ja astusime oma tuba otsima. Polnud veel kaugele jõudnud kui kuulsime ühe hosteliresidendi tervitust "Welcome to hell!" Edasi astudes lõi ninna võigas lehk. Haises nagu oleks kuskil diivani all mõni laip ärapeidetud.... Tuppa jõudes vaatas vastu narkot tihti tarvitav tibin ja esikus nägime palja ülakehaga meest, kellel suur nuga seljale seotud. Tundus tõesti, et põrgust see hostel väga kaugel ei asu...
Tsekates teiste backbackerite arvamusi selle hosteli kohta, näeme, et ka neile mõned asjad ei meeldinud:
"I stayed in a single room that had the worst bed I have ever tried to sleep in, with dirty, stained linen that I had to shake dead bugs out of."
"1 star is too much for this dump. Dirty, disorganised, and crawling with insects. Bed bugs galore - blocked drains - unsanitary toilets - and a hostel owner without a clue."
Jahh, oli vast see alles kogemus! Aga näet, siiani elus.

Teekond Warroora Station´isse - lambafarmi

Alustasime oma 86. aasta Holdeniga teekonda 23. oktoobri alguses, esialgu mingeid komplikatsioone ei esinenud. Sõita tuli 1139 km, just nii kaugel oli Coral Bay, mille vahetus läheduses Warroora Stationi lambafarm asus. Enne veel, kui Perthist välja jõudsime, tabas meid ebameeldiv üllatus - nimelt pärast tankimist ei käivitunud me auto... Viga oli immos ja kuidagimoodi sai ikka auto uuesti käivitatud, kuid ebakindlus tuli sisse. Teekonna esimesed 300 km möödusid vägagi kiirelt, kuna maaelu ja kohalikud maanteed oma Road Trainidega olid omaette vaatepilt. Kuidagi väga ebakindel oli vana masinaga 110-ga suurte autorongide vahel kulgeda, eriti veel arvestada asjaolu, et meie auto rehvid olid truult oma isandat juba 2003-ndast aastast teeninud...
Teekonna esimene pool möödus rahulikult, Geraldtoni nimelises linnas tegime väikese peatuse, külastasime kohalikku ostukeskust ja siis põrutasime edasi, kuna sooviks oli enne pimedat Carnarvoni jõuda.

In the middle of nowhere, ehk keset poolkõrbe, lõhkes autol tagumine rehv suure pauguga. Õnneks oli autos olemas mingisugune tagavararehv ja ka vahendid rehvivahetamiseks. Igatahes küllaltki sitt tunne on, kui keset täiesti hüljatud maanteed, mida mööda sõidab päevas väga vähe autosid ja kus telefonilevi tundmatu on, sellist asja kogeda.

Kuna rehvivahetus võttis oma aja, siis juhtus see, mida olime püüdnud igati vältida - nimelt pimedas sõit. Juba Geraldtoni kandis olime hakanud teeäärtes silmama esimesi surnud kängurusid ja mida põhja poole jõudsime, seda massilisemalt me nende raipeid teepeenardel nägime... Olime kursis ka sellega, et öösiti on kõik maanteid neid hulli loomi täis. Lisaks kängurudele olid teeperved paksult täis ka nii elusaid kui surnuid metsikuid kitsi. Ja siis oligi väljas äkki pime, kuid meil tuli sõita veel ligi 140 kilomeetrit, et jõuda Carnarvoni. See oli üks paras õuduste rada. Lisaks loomade ohule osutusid meie auto tuled üliviletsateks, nii et tuli sõita lootuse baasil, et ikka tervelt kohale jõuame, kuna ühtegi känguru või kitsega kokkupõrget poleks meie vana Holden üle elanud.  Pimedas täitusid teed kängurude laipade ja suurte vereloikudega, mille vahel ja peal tuli kuidagi slaalomit sõita... Vastutulevad autorongijuhid kindlasti nautisid öist loomatappu, aga meile oli see pask mis pask. Saime aru, et kui tahame tervelt Carnarvoni jõuda, tuleb oodata ja mõne mööduva suurema auto taha sappa võtta. Selleks osutus üks kängururaudadega suur Landcruiser, mille juht aga küllaltki raske jalaga oli. Nii pidime viimased 70 km liikuma pimedas verisel maanteel 130-140 km tunnis, vahetevahel kitsede ja kängurulaipade vahel põigeldes. Carnarvoni jõudes oli selline tunne, nagu oleks püss kuklas pidanud sõitma. Igatahes jõudsime Carnarvoni ja asusime öömaja otsima, et järgmisel päeval viimased 250 km ära sõita.

Lõpuks hakkab lubama

Täna hommikul ärgates polnud meil õrna aimuga, kas saame sheepfactory töö või ei. Probleem oli selles, et novembri algusest on meil kindel töökoht olemas, kuid kuna lambafarmi töö kestab kusagil 14 päeva, siis võib juhtuda, et novembrikuisele tööandjale Mike´ile see ei sobi. Kuna Mike pole aga juba 3 päeva ühelegi kõnele vastanud, siis kippusid mõlemad tööotsad vastu taevast lendama. Täna Aussijobis oli Anissa jutt konkreetne - ta peab lambafarmi meie asemel kedagi teist saatma, kuna enam ei kannata oodata. Küsisime paar lisatundi, et ise uuesti Mike´iga ühendust otsida. See ei andnud tulemusi ja armuaeg hakkas otsa saama... Sammusime juba nukralt Aussijobsi Anissale teatama, et loobume lambafarmi tööst ja loodame, et Mike ikka võtab meid enda juurde. Kuid siis helises telefon ja Mike ütles, et pole hullu, kui me 5 päeva hiljem alles tuleme. Seega võib nüüd tõdeda, et võttis aega ca poolteist nädalat, et saada 2 töökohta ühe jutiga. See on kuradi hea tunne, et lõpuks saab hakata teenima valgele mehele kombekohaselt (seda küll neegritöid tehes, aga raha on hea).


Lambafarmi töö algab 25. oktoobril ning töökoht asub Perthis rohkem kui 1000 km kaugusel põhjas, täpsemalt Coral Bay lähistel. Asukoht pidi olema lihtsalt lummav, saame hakata pärast rasket tööpäeva ookeanis ujumas käima ja raske on midagi paremat praegu ette kujutada. Seega alustame sõitu põhja laupäeva hommikul, ööbime kusagil tee peal ja pühapäeval oleme kohal. Kui seal töö tehtud saab, põrutame 700 km tagasi lõunasse ja siis veel 100 km sisemaale teisele tööle - vilja katma. Raisk, elevus on sees nagu väikestel poisikestel, kes prahi hulgast vana Maaja on leidnud.

Tamili Tiiger - normaalsusest perverssusteni

Peaks natuke tutvustama üht huvitavat klemmi. Nimelt sattusime BL-i hostelis ühte tuppa ühe India lõunaosast pärit kutiga, keda Sass esialgu hosteli sibiks pidas. Poiss oli ikka väga sitakarva tooni ja esialgu ikka ehmatas ära, et tema on üks meie toanaabreist. Kuna olime sel päeval just adapteri ostnud, mis aga meie läpakate otsikutega täiesti ei sobinud ja Oti hiina taskunoa saega sai asutud adapterid keskelt pooleks lõikama, siis India kutt pakkus lahkelt abikätt. Töö oli tüütu - adapteri läbisaagimine oli tundenõudev töö. Eks siis sättisime nii, et ise lahkusime vaikselt hostelist ja läksime linna peale meelt lahutama ja paari tunni pärast tagasi tulles avastasime poisi ikka veel saagimas. Tänu ülesnäitamiseks tegime temaga juttu ja saime kiirelt sina peale. Tuli välja, et ta pole hindu, vaid tegemist oli Tamili rahvusest kutiga, kellele seetõttu kiirelt Tamili Tiiger nimeks panime. Raijv - ta pärisnimi vist - oli sellega päri, kuigi Indias võiks ta selle eest represseeritud saada.

Tamil rääkis meile, et ootab hetkel Adeleide ülikoolist vastust, et siis edasi sinna sõita. Kuidagi ootamatult oli ta ennast meie seltskonda sulandanud ja sai koos mitmeid kordi linna peal käidud. Ise pidevalt olukorra üle naerdes, et mida raiska, kolm valget eesti mittetolerantset noorhärrat kõnnivad briketiga mööda linna. Oli ka piinlikke momente meie roti argipäevas - nimelt MacDonaldsisse tasuta internetti minnes seisime mõtlikult hinnakirja ees ja tuletasime endale võetud eesmärki - kulutada AFAP - ette. Tamil vist arvas, et meil pole raha ja tahtis meile kohe välja tegema hakata. Kuidagi eriti närune tunne - mingi non-white vend hakkab nüüd härrasrassile välja käristama. Aga soliidsuse huvides murdsime oma vaesusevannet, mis sisaldas seda, et me ei tohi osta enne kui tööle saame midagi ebavajalikku või mitte kõigeodavamat.

Järgnevatel päevadel sai Tamiliga päris palju juttu aetud ja kuuldud lugusid, kuidas India valitsus tema rahvuskaaslasi täie intensiivsusega pähe rautab. Tundus, et tegemist on igati viisaka ja targa vennaga, kellega oli mõnus inglise keelt praktiseerida ning kõikvõimalikel teemadel, alates rasside eripäradest lõpetades sõnavabadusest, rääkida. Lisaks oli ta alati abivalmis tüütuid töid meie eest ära tegema. Õpetasime poisi ka viina ja veini jooma, kuna senimaani polnud ta neid kraame oma elus veel pruukinud. Ühel õhtul saksa tibinatega väljas käies tegi elus esimest korda alkojoobes olev Tamil meile avalduse, et ta on meile natuke valetanud ja et järgmisel päeval räägib ta meile kogu tõe.

Järgmisel päeval küsisime, et mis see on, mida sa pidid meile rääkima. Ja siis ta rääkis. Meil vajus suu ikka väga lahti - nimelt ei oota ta hetkel mitte ülikooli sissesaamist, vaid hoopis kohtuotsust. Austraaliasse tulles olid piirivalvurid ta läptopist keelatud kraami - lastepornot - avastanud ja pärast 2-3 nädalat eeluurimisvanglat lasti ta ajutiselt vabaks lõpliku kohtuotsuse selgumiseni. Siis oli ta pidanud üle poole aasta mingite tuttavate tuttavate juures majas ori olema ning nüüd siis oli hostelisse kolinud oma kohtupäeva ja vanglassesaatmist ootama. Tõkendiks Perthis lahkumine. Fucking fuck, kuigi ta ise räägib, et see läptop oli tal kolme sõbraga ühiskasutuses ja rändas ka võõraste inimeste kätes ja et temal polnud õrna aimuga, et see lisaks tavaporrile ka vähe vürtsikamat kraami sisaldas. Haige mõeldagi, raisk. Ja nüüd - tee mis sa teed, aga pedofiili ja lapsporno smugeldaja imidž jääb talle alatiseks. Palju toredaid inimesi. Edaspidi hoidsime igaks juhuks oma arvuteid ja telefone ta käeulatusest eemal, et endal mingit sellist paska karta ei tuleks.

Ja isegi kui ta on süütu, nagu ta räägib, siis on tegemist väga hea õppetunniga teistele - ärge usaldage oma läptoppi suvaliste vendade kätte, kui pole just soovi tsoonis pruuni odru rüütlite karasid mekkida. Liiga haige ikka kogu see lasteporno värk üleüldse. Sick, fucking sick!

Fine

Saksa preili nimega Fine saatis ühele meist eile öösel sõnumi, et ta ei taha üksi magada. Seega ööbis preili ühe roti voodis. Sabarakk on ületamas barjääre.

Aborigeenidest (peamiselt kuulujuttude põhjal)

Põlisrahvast peaks rääkima suure austusega, nagu etnoloogid maridest ja kalmõssidest, aga seda on küllaltki raske teha, eriti kui arvesse võtta kuulujutte, mida nendest räägitakse. Ise oleme kokku puutunud umbes kümne aboga, mitte ükski neist polnud adekvaatne, vaid kõik tundusid olevat olnud tsüklis juba lapsepõlvest saati. Tasuta bussiga sõites astusid ühes peatuses peale 5 abo, kõik viimases staadiumis juua täis. Kohutav lehk ja röökimine täitsid koheselt bussi. Sass vaatas ühele neist vist liiga pikalt otsa ja kohe hakkas abo röökima, et see maa on tema maa ja mis probleem on. Inimesed bussid lihtsalt muigasid, see on ainus, mis neil teha lubatud - väga kerge on saada külge rassisti silti ja hate-crime kuriteo eest vanglaleivale sattuda. Seega on abod nagu puutumatu klass - neid on ajaloos ikka mehemoodi represseeritud ja näiteks Tasmaanias maksti valgele mehele, kes ühe kohaliku pärismaalase maha nottis, korralik summa preemiaraha, mis viis lõpuks sellele, et Tasmaaniast hävitati kõik pärismaalased viimseni. Hetkel on aga riik allesjäänutega tõsises hädas - nahavärvi või rassi alusel kedagi teistmoodi kohelda ju ei tohi. See on viinud täiesti perses olukorrani, kus inimeste julgeoht on pidevas ohus. Üks eesti poiss alles rääkis, kuidas pimedal tänaval üks abo tema sõpra ründas ja rahast paljaks röövis.

2 teist eestlast rääkisid aga oma kogemustest aborigeenide keskel elades. Nimelt sattusid nad tööle asulasse, kus enamus elanikest olid abod. Vahetult enne eestlaste sinnasaabumist oli üks abo teise abo pargis maha lasknud, mis vallandas ulatusliku klannisõja - nimelt on abodel kombeks asju kogukondade vastuseisudena käsitleda ja omavahelised konfliktid kasvavad kiiresti sõjaks (terved suguvõsad sõidavad kokku oma poolt toetama). Abod olid seal külakeses öösiti ringi patrullinud, relvastatud tulirelvade, kaigaste, kirvestega ning otsides vastasklanni abosid, et neid karistada. Roniti võõraste inimeste aedadesse, paugutades püsse ja valgetel elanikel soovitati oma majadest mitte väljuda. Politsei oli aga võimetu midagi tegema. Eestlastel õnnestus pealt näha seika, kuidas üks abo teisele suure raudlatiga piki pead virutas. Efekti aga sellel löögil polnud, nii kuradi kõva peaga vendadega on tegemist. Soovitati, et abo rünnaku korral tuleb lüüa jalgadesse.

Kolmas eestlane rääkis, et oli töötanud samas kohas, kuhu meie novembris suundume. See on samuti abode linnake. Seal oli abodel kombeks korraldada massikaklusi - korraga kakles 30-40 abo ja ülejäänud seisid ümber ja õhutasid takka. Üks abo oli ühele abo naisele ka autoga otsa põrutanud. Nalja kui palju.

Eks novembris oskame juba omadele kogemustele toetudes seda teemat võib olla natuke adekvaatsemalt kajastada, hetkesed kuulujutud on aga kõike muud kui armastusväärsed. Keegi kohalik olevat veel öelnud, et abodest on vaid 5% selliseid, kellega on võimalik mingilgi määral asju ajada. 

Prussakad sama suured kui stepikilpkonnad - Planet Inni hostel & saksa preilid

Austraalia on tuntud oma liigirikkuse, oma tohutult kirju floora ja faunaga. Botaanikul võtaks ilmselt terve elu, et kõik taime- ja loomaliigid äranäha ja katsuda.
Siia  tulles uskusime, et ka meie saame sellest liigirikkusest kasu - näeme erinevaid Hermiine (Oti väga armastatud hingesugulane - kilpkonn) sugulasi ja teeme tutvust mitmete mürgiste ämblikepoiste ja boatüdrukutega. Aga tutkit! Nagu me kõik teame, oleme me rotid, ja loomaia nõutav 20 daala on ülejõukäiv. Seega oleme peamiselt tutvunud siinsete hostelite püsiasukatega - prussakatega. Ja nagu kunagi ühes krimisaates legendaarne Peeter Võsa lausus, et "siin korteris on prussakad suured nagu stepikilpkonnad", võime meiegi julgelt rinna ette lüüa ja lausuda: "Aga meil on veelgi suuremad".
Oleme oma kaaslaste üle uhked. Mis teha, odavad hostelid tulevad koos koduloomadega ;)

Prussakas hosteli seinal

Natuke hostelist, kus me hetkel juba teist päeva peatume. Siin elab lisaks eestlastele ka päris palju sakslaseid ja austraalia vanamehi, kella oleku järgi võiks pakkuda, et vanglaseinad on nende meeste hääd sõbrad nii mõnelgi korral olnud. Üldiselt on siiski tegemist väga hubase kohaga, kus saab tasuta piljardit mängida ja tagaaias - mis näeb välja nagu Hollywoodi filmist tudengimaja joomaplats - niisama aega sisustada saksa preilidega lobisedes. Kuna töökoha asi on meil hetkel lahtine, siis ei tea me veel, kaua me siia peatuma jääme.
Elame kuueses toas koos ühe prantsuse tibinaga, kellelt ootame, et ta oleks nagu tüüpiline prantslanna - nimelt on laialt levinud kuulujutt, et prantslannad pidid 90% oma elust alasti olema. Siiani ootame...

Natuke ka saksa preilinjadest - nimelt suutis sugumürsk Kristjan tööbüroos ühe saksa neiu nimega Laura niikaugele viia, et ta meid peole kutsus. Pidu oli huvitav, sellest hiljem. Aga saksa preilid - Laura ja ta 18-aastane sõbranna Fine - Josephine, meid nii kergelt hüljata ei kavatse.

Laura (millised jalad!!!!), mingi frau ja Fine

Ülitugev ja Kristjanist ca 2 korda jämedam Laura on nüüdseks õnneks kusagil maabaaris iiri poiste meelelahutaja, kuid Fine´st on saanud nagu vari. Lähme linna peale, tema longib kaasa, lähme oma tuppa, tema juba 10 minutit hiljem uksele kloppimas, lähme oma odavat toitu sööma, temagi pundis osa saamas. Vahepeal on kuidagi piinlik ja siis tuleb midagi temaga rääkida, aga harvad pole ka juhud, kus meie pool tundi rahumeeli eesti keeles vestlema ja tema lihtsalt kaasa noogutab ja naeratab. Ja lihtsalt naermaajav on see, kuidas ta pidevalt välja pakub, et võiks kusagile loomaparki või aqua-parki minna ja siis me peame mõtlema välja vabandusi, et viisakalt ära öelda. Kuna need kohad on meie rotirahakotile liiga kulukad. Nii pakumegi välja, et mängime parem tasuta piljardit, kuna see ei söö raha. Mis huvi tal mängus on, see pole veel 100% selge, kas preili vajab füüsilist lohutust või niisama härrasid, kelle seltsis oma noort elu raisata.

Teised eestlased

Perthis on väga, tõesti VÄGA palju eestlasi. Beatty Lodge´ist uude hostelisse - nimelt Planet Inni nimelisse kolides uskusime, et ega siin küll ometi eestlaseid pole, kuna tegemist on küllaltki väikese majaga. Ja muidugi me eksisime - nimelt on siin kohe mitu eestlaste grupeeringut. Ja ka tööbüroodes käies pole möödunud kordagi ilma teisi eestlasi kohtamata. Kristjan kohtas isegi ühte oma kursusekaaslast Aussijobsis... Selline tunne tekib juba, et tegemist on pesuehtsa invasiooniga ja tundub ka, et austraallastel pole eestlaste vastu midagi - nad küll joovad palju ja võivad kaklema kippuda, aga tööd nad teha oskavad. On tavaline, et kui mingi prantsuse võik saksa noor ennast õhtul korralikult jooki täis sätib, siis järgmine päev on temast samapalju kasu kui küpsistest pohmajanu kustutamisel. Aga eesti mehed võivad ka otse peolt tulles isamoodi rügada ja rekordeid purustada.

Omamoodi veider on muidugi linnast hosteli poole kõndides juba poole kilomeetri kauguselt "vitte", "putse", "munne" ja "türasid" lendlemas kuulda, kui eesti kutid teisel joomapäeval "puid peale" laovad. BL-i hostelis sai näha ka seda, kuidas muidu ülipuhtas ja viisaks ööbimiskohas eesti mees rahumeeli prügikasti kuses ning jutu järgi sai üks araablasest packer ka eesti mehe rusikat tunda - niisama nalja pärast. Tõelistel tegijail juhtub.

Eestlaste käest kuuleb kõrvallauas süües nende huvitavatest tegemistest, näiteks kuidas külastajate külmkapist on ülikerge toitu virutada ja muud sellelaadset kultuurset juttu. Eestlane jääb eestlaseks ka Austraalias ja seda on vaid tore tõdeda!

Peaasi, et eestlaseid uue maailma mustlastena ei hakata kujutama - seemet selleks on ju küllalt ja eesti eliidi invasioon aina kasvab. Salute!

Ka naljakatest seiklustest võib eesti kuttide käest kuulda - nt kuidas kulutada kolme nädalaga kolme peale 150 000 eesti krooni niisama tühja-tähja peale ja siis mõtlema hakata, et nüüd on Eesti säästud läbi ja vaja vist tööd leida. Või sellest, kuidas lennupiletite ostmisel tekkis väike möödapanek ja Kuala Lumpurisse jõudes mõisteti, et Kuala-Lumpur - Austraalia pileti asemel sai hoopis Kuala-Lumpur - Londoni pilet ostetud. Aga mis see 6000 eesti krooni uue pileti eest välja pole käia.

Siin leidub ka vägagi asjalikke eestlaseid, kes teenivad võrdväärselt eesti parlamendiliikmete ja isegi presidendiga. Ja mis on peamine - kuigi ollakse eestlased, siis virisemist siin teiste eestlase käest ei kuule - nii kuradi positiivne mõju on siinsel kliimal, kultuuriruumil ja muidugi - RAHAL!

Suur Vend jälgib sind ehk Austraalia kui politseiriik

Eestis olles Austraalia kohta infot otsides ja eestlaste blogisid lugedes ei jäänud kunagi silma, et keegi neist oleks kurtnud liigse riigi poolse kontrolli ja jälgimise üle. Ilm olevat ilus, inimesed sõbralikud ja vein odav. Nende punktidega võib ju küll nõustuda, aga lisada tuleks midagi ehk mitte niivõrd positiivset juurde. Nimelt - kusiganes ametlike asju ajada, on tunda, kuidas kontroll on peal. Eestis tahad uut sim kaarti? Palun väga, lähed ostad suvalisest kioskist sim-i ja voilaa! Siin aga pead esiteks simi-i ostma, selle aktiveerimiseks pead täitma passi andmetega blanketi ja alles siis on lootust, et saad jutustama mobiiliga hakata.
Tahad hotelli/hostelisse end sisse kirjutada? Palun esita pass. Tahad internetiteenust kasutada? Palun, meil on vaja teie passiandmeid.
Igal pool on ka kaamerad, mis hoiatavad ulakuste eest "You can´t rewind, but we can" Näiteks linnaliinibussis märkasin vähemalt kolme kaamerat.
I-le paneb täpi eile bussis märgatud silt, mis teatas, et maha sülitades saad trahvi. Bussijuhil olevat dna proovivõtmiseks vajalik varustus ja dna abil püütakse kurikael kinni! Nice...
Posiitivne pool on ehk vaid see, et kulakutel ja pursuidel elu lahe - keegi ei julge nende vara kallale minna (Suur Vend ju jälgib!). Meil, rottidel, aga ju suuremat varandust pole ja kaamerates ja passi nõudmises näeme pigem valitsuse liigset kontrolli ja nõukaaja nostalgiat. Kui me me poleks rotid, ehk arvaks teistmoodi?

Omamoodi üllatav oli ühel päeval väljas baaris-klubis käies kohalike turvameetmetega tutvust teha. Baari sisenemisel peab kaasas olema pass, vaeste eemalepeletamiseks peab olema ette näidata ka pangakaart ning debiilsuse tipp - igast külastajast tehakse sisenemisel profiilifoto. Selline hirm oleks mõistetav kusagil Sillamäe keldribaaris, aga siin - kuradi paradiisimandril - täiesti absurdne. 

Priit Brisbane´ist rääkis veel, et avalikus kohas urineerimine on nii tõsine kuritegu, et selle eest satub kohtukulli ette. Ka avalikus kohas napsutamine võib väga sitalt lõppeda. Ka bussijänesed satuvad otse politsei kätte. Autoteedel on paljud suuremad ristmikud varustatud spetsiaalsete kaameratega, mis suudavad fikseerida kuni 12 erinevat rikkumist ja siis hakkavad trahvid või kohtukutsed koju sadama. Hirm midagi autoroolis valesti teha on seega garanteeritud.

Auto ostust

Auto ost on üks ülitüütu tegevus, eriti vaestele inimestele, kes saavad endale lubada maksimaalselt 1500 daalast masinat. Muudeks kriteeriumiteks olime seadnud selle, et autol peab olema kehtiv rego ning et masin poleks backpackerite poolt liiga ära hooratud. Tingimuseks oli ka see, et masin peaks olema maksimaalselt 5-6 km raadiuses, kuna ihnuskoidena pidime kasutama vaid oma kondijõudu, mitte kallist ühistransporti.

Teadsime, et hostelite kuulutustestendid, kus leidub ohtralt erinevaid autopakkumisi, on hullemad kui peldikuseinad - palju sitta, vähe sisu. Seega parimaks kohaks, kust autot vaadata, on Gumtree nimeline sait. Esimesed katsed autot vaatama minna lendasid piki perset, kuna korralikumad autod kadusid meie silme eest kiiremalt, kui meie väetid jalad suutsid kõndida... Alustasime kõndimist testsõidule, kuid poole tee peal selgus, et auto osteti just ära. Jalamehe mured. Korra juhtus ka nii, et automüüja mängis ehtsat t-pead - nimelt kõndisime 3 km maha, et saada teha proovisõitu ja kohalejõudes müüjale helistades oli tema sõnum lihtne: "Fuck off guys!" ja toru löödi hargile. Juuatäis iirlaseraibe. Üleüldse ei soovitaks iirlastelt autot osta, nad on osavad sulid - nimelt üks eesti tüüp sai alles persest tõmmata, kui ostis 600 daala eest auto, mis järgmisel päeval sooja ilmaga enam ei käivitunud. Selgus, et viga oli mootoris ja iirlane kavalpea oli proovisõidu aja leppinud kokku nimelt just õhtusele ajale, mil väljas oli juba küllaltki jahe ja auto käivitus. Nüüd seisab eestlase auto nukralt parklas - isegi autolammutused pole sellest sitast huvitatud.

Pühapäeval läks meil aga veidi paremini. Gumtreesse ilmus kuulutus, et müügis on üks Holden Astra 86-ndast aastast 1200 daalaga, olemas oli kehtiv rego ja ka kõik muu tundus väga hea.

Leppisime kokku proovisõidu aja ja alustasime jalutamist, kuna vahemaa oli ca 5 km. Müüjaks osutus üks kabe india tibi, kes ise rahulikult õlut rüüpas ja meile võtmed viskas, et me proovisõitu teeks. See oli meile kõigile esmakordne kogemus vasakpoolses liikluses sõita ja oli pääris mahe. Auto sõitis kenast ja hiljem autot ülevaadates ei suutnud me suuri vigu leida. Kuna keegi meist pole kahjuks õlinäpp, siis ei osanud me ausaltöeldes ka midagi konkreetselt uurida. Sai müüjatar Mel´iga meeldivalt suhelda ja tegime kauba ära. Palusime taaskord Tamili Tiigril mustema töö ära teha - et ta hinda alla kaupleks. See õnnestus hästi ja saime auto 200 daala soodsamalt.

Meie esimene isiklik auto Austraalias - Holden

Vormistasime ostu-müügi ametlikult ja masina uueks omanikuks sai Sass, kuna ei Kristjanil ega Otil polnud munasid vastutust enda peale võtta. Igatahes saime endale lõpuks auto ja nüüd võime vajadusel kasvõi autos hädapärast magada või kusagil päraperses mõned liivakoopad otsida ja ennast sisse seada tasuta öömajaks. Auto annab vabaduse.

Tööotsingutest

Kuna juba Austraaliasse tulles oli meil üks töökoht enam vähem kindlalt ootamas, siis väga palju rabelema me ei hakanud. Kuna saabusime 10. oktoobril ja meie töö Mullawe kandis ühes farmis pidi algama novembri alguses, siis otsustasime, et katsume võimaluse korral seniks mingi ajutise tööotsa leida. Selleks seadsime sammud Job Shop´i William street tänavas, kuna üks hostelikaaslasest ränduriromantikat hindav eestlane A oli meile seda paika soovitanud. Läksime kohale ja registreerisime ennast ära, tundus küllaltki mittelootustandev koht, aga usun, et pigem oli süüdlaseks see, et meil mingeid reaalseid sinikraetöö kogemusi polnud ja kes ikka tahaks enda firmasse tööle õpetajakandidaati, endist muuseumijuhti ja keskkonnainspektorit. Usun siiski, et sealt agentuurist võib ka nisanäpp hästitasustatud töö leida, peab lihtsalt ise rohkem aktiivne olema ja sealsete töötajatega hästi sina peale saama. Meie seda aga ei suutnud.

Teine ja vast üks tuntumaid tööagentuure Perthis on AussiJobs, kus trullakas Anissa-nimeline perenaine lihtsalt oskab lootust sisendada. Seetõttu seadsime sammud justnimelt sinna ja esimesel hommikul saime jutule pärast 2-3 tunnist ootamist. Pärast väikest intervjuud ja meiepoolseid pisivalesid (nt et me oleme vägagi pädevad mootorsae kasutajad) arvas Anissa, et me sobiksime eukalüptipuude langetajateks, kuid kuna novembris pidi algama meil kindel Mullawes, siis kukkus see töövõimalus ära, kuna eukalüptisaagijaid oli vaja vähemalt neljaks nädalaks. Siiski soovitas Anissa meil kiirelt auto osta ning uskus, et tal võib meile esmaspäeval midagi muud pakkuda olla paariks nädalaks.

Esmaspäeval tagasi minnes ja sama targalt sealt ära minnes sai meile selgeks, et ega see elu siin Austraalias nii lihtne polegi. Kuna eelmine päev olime endale auto ostnud, siis võtsime kursi ookeani äärde Cottesloe randa, et esimest korda elus India ookeanis ujumas käia. Siis aga helistas Anissa ja küsis, et kas me mootorratastega oskame sõita. Muidugi vastasime jaatavalt ja ta ütles, et vb saame me tööd lambafarmis motoriseeritud karjastena ja lambatõstjatena, iseasi on, kui kaua töö kestab. Kuna meil oli vaid 2 nädalat jäänud Mullawe tööni, siis oli see küllaltki sitt lugu, aga vähemalt oli uus lootus.

Pärast ookeanis ujumist alustasime mootorrattaga sõidu võimalusi otsima, et valmistada ennast ette järgmise päeva kohtumiseks Anissaga (et saaks öelda talle, et oleme väga pädevad tsiklistid). Kuna tegelikkus on see, et keegi meist mootorrattaga sõita ei oska põhimõtteliselt ja seega tuli leida mingi võimalus sõidu praktiseerimiseks. Otsingud osutusid aga tulutuks, kuigi enda arvates olime tulnud hea ideele, kuidas seda korraldada. Nimelt helistasime erinevatele mootorrattamüügikuulutustest saadud  numbritele ja pakkusime välja, et me ostust huvitatud pole, aga oleme nõus raha maksma, et teha 10 minutit proovisõitu... Lolllabane sinisilmus naerdi välja ja öeldi, et lõpetagu me raisk trikitamine ja valetamine, et tegelikult oleme petturid, kes tahavad lihtsalt nende ratast varastada. Võib olla oli sellise suhtumise põhjuseks tõik, et helistamistöö olime andnud Tamili Tiigrile, kelle indiakeele aktsent võis inimesi heidutada... Milline normaalne valge mees ikka usaldaks oma kaherattalise võõrale hindule. Igatahes oli Tamil tubli vend, kes tegi meie eest tüütut tööd - suhelda lambiaustraallastega telefonitsi, samal ajal kui meie niisama basseini ääres puhkasime ja hosteli tasuta hüvesid nautisime.

Nii Tamili Tiiger, järgmiseks ülesandeks on...

Igatahes hetkeseis tööga on selline, et peame ootama homseni, siis saame teada, mis kuupäeval me täpselt peame Mullewasse sõitma, et omakorda teada saada, kas saame lambafarmi töö vastu võtta, kuna see pidi kestma kusagil 2-3 nädalat. Pikk jutt, sitt jutt.

Perth - Western Australia päikesepealinn

Tüüpiline ilm Perthis näeb välja selline, et päike paistab ja ühtegi pilvekest pole näha. Küllaltki igav, aga võrreldes depressiivse ja sitase eesti ilmaga on see paradiis. Temperatuur on siinse kevade kohta mõnusalt mahe, kõikudes 23 ja 30 kraadi vahel päeval. Aga ööd on siin küllaltki jahedad... siiski mitte piisavalt, et gangreen juua täis packeritele liiga võiks teha... Sellest on kahju muidugi.

Linn ise on küllaltki priske, elanikke on rohkem kui Eestis elanikke. Ilma autota ja väikeste rahadega siin vanderselli mängida mõtet pole, kui just au- ja häbitunne sind unustanud pole ja sa bussi- ja rongidega jänest sõidad.

Perthi südalinn

Mis torkab linnas jalutades silma, on see, et igal pool on kaamerad. Igas bussis on vähemalt neli kaamerat ja seepärast pole mõtet debiilikut mängida ja reegleid rikkuda. Suurim üllatus on Perthis see, et tänavad on üldiselt inimtühjad, v.a. paar promenaadtänavat. Ühel päeval jalutasime läbi kesklinna ja tagasi hostelisse ca 6 kilomeetrit ja terve selle aja jooksul tuli meile vastu võib-olla 20-30 inimest.... Usun, et näiteks Narva äärelinnas on tõenäosus 4 tunni jooksul rohkem eestlastest inimesi kohata kui siin üldse inimesi. Tundub, et meile, vaestele eesti rottidele, ei ole veel kohale jõudnud, et autokütus on Austraalias väga odav ja autohinnadki küllaltki madalad. Sest isegi aborigeenid sõidavad autoga (enamus neist on siiski pidevalt nii segi erinevatest meelemürkidest, et roolitaga neid sageli ei näe).

Vaade Kings Parkist linnale

Linnas on kindlasti väga palju huvitavaid paiku mida külastada, aga vaestele inimestele sobivad vaid tasuta kohad, nagu rannad ja suuremad pargid, nt Kings Park, mis on tõesti maaliline koht. Raske on seda võrrelda mõne eesti paigaga, see oleks nagu võrrelda Kohtla-Järvet Monacoga. Kuna meie kolm oleme tõesti äärmiselt närused, nii sisult, näolt kui rahakotilt, siis jäävad suurepärased loomaaiad, lõbustusasutused ja härrasmeesteklubid kaugesse tulevikku... Vaese inimese elu.

Beatty Lodge´i hostel

Beatty Lodge on täiesti teistsugune packerite hostel, reeglid on palju kindlakäelisemad ja hostel jätab vägagi soliidse mulje. Hosteli plussideks on tasuta hommikusöök, tasuta jõusaal ja bassein. Miinuseks kindlasti asukoht - kesklinna tuleb kõmpida ca 30 minutit, seega ca 3 km. Ja kui on soovi ennast igal õhtul segi juua, nagu paljudele eesti WH viisa kuttidele kombeks, siis Beatty Lodge pole just parim koht. Aga meile, eesti rottidele ja ihnuskoidele, oli tegemist suurepärase kohaga. Hommikul saad tasuta kolm röstsaia viilu, moosi, teed, helbeid, seega pool päeva ilma kõhule mõtlemist garanteeritud.

BLi basseini ääres

Saime endale kohad kuueses toas ja maksine 7 päeva majutuse eest 132 daala. Seega vägagi soodne, kuigi kesklinna hipiurkas Mad Cat Packbackersis oleks võimalik elada nädal aega vaid 114 taala eest. Toanaabriteks saime endale ühe Tamili kutt, kes on Indiast (ta on Tamili rahvusest, mitte hindu!), keda hakkasime sujuvalt Tamili Tiigriks kutsuma ja 2 saksa tudengit või muidu ülivaikset venda. Ainuke miinus on see, et saklsastele ei meeldi, et ruumis haiseb ja seepärast hoiavad nad akent koguaeg avatult. Aga kuna enda magamiskotid on keelatud ja hosteli tekid on õhemad kui peldikupaber, siis kisub öösiti külmaks. Aga Indiast pärit kutiga - Tamili Tiigriga - saime kiirelt sina peale ja sellest vennast lähemalt juba tulevastes postitustes. Igatahes lihtsa vennaga tegemist pole.

Tamili Tiiger ja näljarotid

Esteedid teavad kuidas puhtust hoida

Hostel on eestlaste hulgas väga populaarne... See ajab isegi närvi, raisk. Lendad ca 15 000 kilomeetrit, et sattuda elamiskohta, kus eestlast näeb 10 korda sagedamini kui Narva kesklinnas. Hetkel on hostelis peatumas ca 15-20 eestlast, nii hipilaadseid kui ehitusvendasid, sekka paar magistrikraadi omanikku (Sass ja Ott) ja edukaid riigitöölisi (Kristjan). Salute!