Quo vadis, rotid?

Eile selgus, et rottidel jätkub tööd maksimaalselt kaheks nädalaks, seega juba 10ndaks detsembriks on meie töö Mike  juures lõppenud. Rottide üksmeel on selles, et pole mõtet passida  ja teha päevas vaid mõned tunnid tööd. Töö otsa saamine - mida varem, seda parem. Meid ootab uus challenge aussies ja me saame igaljuhul hakkama!
Vahepeal aga oleme tagasi Morawas ja jääme ilmselt siia oma töö lõpuni. Siin  oleme B  & B (bed and breakfast) ööbimiskohas ja tutvume uute toredate inimestega - Freemason Alberitga, kes meie tuba renoveerib. Ta on Austraalisas elanud 25 aastat ja igati lahe vend . Nagu  Otile meeldib ka talle vein limpsida ja Aadu temaatika pole talle päris võõras.. Lisaks annab ta kuldset nõu  "Don´t worry so much!" Muidugi vahel küsib ta ka piinlike küsimusi: "Poisid, kuidas teie tulete toime seksuaalse rahuldamatusega?"
Homme plaan temaga baari jooma minna, tema kulul muidugi (oleme ikka ju rotid).

Peremees tõmbas meie saabumise puhul isegi Eesti lipu vardasse hümni saatel...

Maja vastas asub maailma väikseim reaalselt kasutusel olnud preestrimaja (alumisel pildil taustal paistmas)

Sass ja Kristjan mongolitele ja eestlastele vabadust nõudmas!

Sassi voodi, mis sai veinipaki eest lunastatud

Teine vend on  selle koha omanik, Peter. Leedulane, väga mõnna meha - seisnud Balti riikide iseseisvumise eest ja selle tõestuseks toatäis plakateid, kus nõutakse nõukogude liidu tagasitõmbumist okupeeritud Ida-Euroopast. Temast ja tema perekonnast peaks kirjutama pikemalt ühes tuleviku postituses. Aga seni: "Proosit!"

Auto nöökis, raisk

Tööl peame sageli pikki vahemaid sõitma bossi 2006. aasta Toyoto Landcruiseriga. Kuna teed on siin sirged ja liiklus hõre ning autos olemas isegi turvakaar, siis spidomeetrit me just ülemäära ei vaata. Ülemus ise sõidab ringi veokiga ja meie liikleme üldjuhul tema silme alt väljas.

Sai niimoodi lõbusalt 3-4 päeva Landcruiseriga Austraalia maateid vallutatud ning isegi plinkiv õlituluke ei vähendanud meie optimismi ja usku sellesse masinasse, kuna tundus, et ka ülemust see ei häirinud. Mõtlesime, et ju on see sel masinal tavaline. 3 päeva tagasi töölt koju tulles avastasime, et Lancari esirehv on tühjaks jooksnud. Masin andis esimese allaandmise märgi. Pärast ropendamisnõudvat rehvivahetust sai autoga veel Geraldtoni sõidetud ning poe parklasse auto pargitud. Pärast poeskäiku autosse istudes alustas LC (Landcruiser) streiki. Mootor käima ei läinud. Mõtlesime, et aku vist läbi. Kristjan lasi autol siis vabakäigul mäest alla veereda ja proovis käivitada, kuid tulutult. Kuna vasak tahavaatepeegel puudus, siis oli parklas tagurpidi manööverdamine paras pain in the ass. Samas kostiski korralik pauk ja leidsimegi ennast poeseinast. Õnneks auto kahjustused olid minimaalsed, peamiselt plastikosad. Vähemalt pälvisime parklas korralikult tähelepanu ja nii tuli terve rida noori patsaane meile abikätt pakkuma auto käivitamisel, mis ka õnnestus. Tuli kapoti all lihtsalt ühtainsat nuppu vajutada!

Sel hetkel ei osanud me veel aga oodata, et surm oli jõudnud auto mootorisse. Õhtul andis LC mootor lõplikult otsad. Pole vaja eesti poegi nöökida, raisk!

Verine laupäev

Laupäeval algas meie tööpäev küllalt vara - kell kolm öösel korjas meid Mike Morawas peale ja sõit läks objektile. Rottidel oli uni silmis, aga mis teha - duty calls.
Hommik algas veriselt - Oti varem vigastatud põlv sai kukkudes vastu raudtorusid uue obaduse ja teksad kattusid värske verega. Kes oleks siis arvanud, et see polnud ainus veri, mis tol ööl voolas...
Varsti tuligi Mike, muie näol ja teatas, et üks  CBH-i töötaja oli öösel vigaseks pekstud abode poolt. Lõualuu puruks, hambad väljas, roided murtud jne. Ime, et üldse ellu jäi. Abod polevat kasutanud mingeid latte või teisi abivahendeid - ainult oma musklijõudu.
Vaeseomaks pekstud mees tegi vea sellega, et ei arvestanud, kus viibib. Pole just väga tark tulla Mullewas baari ja hõigata "See siin valgete baar, mustasid ei peaks siin teenindama!"
Veidi hiljem saime teada, et samal ööl Mullewast leiti ka  üks laip, seekord abo.
Igaljuhul tööpäeva lõppedes Mullewa poole sõites kerkis tahtmatult küsimus - who´s next?

Komandeeringus Morawas

Eile teatas boss, et nüüd teeme paar päeva tööd ühes teises linnakeses, mis asub Mullewast ca 100 km eemal. Kuna ülemus oli oma 4,2 liitrise 2006. aasta Landcruiseri meie kätte usaldanud, siis juba vähem kui 45 minuti pärast olimegi päral. Morawa on ikka teisest puust kui nukker Mullewa, siin tänavad valgeid inimesi täis ja tänaval või näha ka nooremaid kui 30-40 aastaseid inimesi. Lisaks on siin olemas suur ja korralik bassein, mille ääres täna 2 tundi aega veetsime ja ühe uus-meremaalasest naisega juttu ajasime. Tema tööks on basseini tööshoidmine, kuupalgaks ca 8 000 taala, ehk üle 80 000 eesti krooni.

Elame päris mõnusas majakeses, kus Sassil isegi baldahiinvoodi. Koha omanikuks on leedu juurtega vanamehike, kes meid kohe eesti keeles teretas ja Eesti hümni laulma kukkus. Tundub igati meeldiv vanaisa olevat - kui Baltimaad taasiseseisvusid, siis korraldas tema Austraalias toetusmeeleavaldusi ja oli muidu igati patriootlik baltlane. Vanamees rääkis meile ka huvitavaid lugusid venelastest Leedus, kui need 40-ndatel sõja ajal nii debiilsed olid, et wc potis kartuleid pesid ja siis imestasid, et kuhu kurat osa kartulitest kadus. Avastades, et peldikupott on süüdlane, avati automaatidest pottide pihta tuli ja rahvavaenlane - vesikloset sitapott - neutraliseeriti. Selle vanamehega oleme seega ühes paadis - vasakpoolsus on pededele!

 Eile sai õhtut natuke lõbusamini sisustada, kuna täna pidime alles kell viis hommikul tööle minema. Ostsime kohe 4 liitrit veini ja tõmbasine ninad täis. Siis läksime kohalikku baari ja ladusime veel puid peale. Ja nagu ilmaelunuhtlus, siis ka siin väikeses 600-800 elanikuga linnakeses, on baaris eesti tütarlaps nimega Anu tööl. Baaris avastasid Sass ja Kristjan, et sellises soojas kliimas on särgi kandmine liigne edevus ja seega rebiti üksteise särgid seljas ribadeks... See oli muidugi natuke loll tegu, kuna tänase kuuma päikesega vajaks keha natuke varju. Igatahes oli üks tore õhtu üle pika aja, Ott siiani mõistatab, kuidas ta oma põlve katki sai.

Ja Kristjan sai eile ka väikese trikiga hakkama. Nimelt uskus ta, et toas olev lauake on vaja alistada. Kumb jäi peale, laud või Kristjuhan?

Abodest, ajaloost ja a-naistest

Mullewa on selles mõttes huvitav kohake, et siinsetest elanikest suurema osa moodustavad aborigeenid. Asula on silma paistnud läbi ajaloo mitme rassikonfliktiga. Juba rohkem kui 100 aastat tagasi said siinsed abod hakkama koletu veretööga, kui peksid valge farmeri surnuks ja riisusid ta ka paljaks. Õnneks oli Looja silm kaetamata ja kolm kurikaela poodi juba õige pea üles.
Edasi kulges Mullewa rassilugu küllaltki rahulikult, kuid 1970-ndatel tekkis taas pisike probleem, kui üks abo kohalikus baaris valge mehe poolt surnuks tehti. See vallandas ulatusliku laamendamiste ja rüüstamiste laine, mil hotell peksti segamini ja tekitati rohkem kui poole miljoni krooni eest kahju.
1995-1996. aastal, mil üle Austraalia abod päid tõstsid ja oma "õiguseid" vägivaldselt nõudma hakkasid, langes ka Mullewa kurikaelte meelevalda ja sai kannatada.

Tänapäeval on aga kohalikud valged ja abod leidnud sellise paraja kooseksisteerimise vormi - valged ei torgi abosid ja vastupidi. Samas laamendamisharjumus on visa kaduma ja nii võib linna keskuses näha palju puruks visatud aknaid - tüüpilisem on siiski see, et aknad on kaetud saepuruplaatide ja laudadega, et takistada abodel uuesti aknaid lõhkumast. Huvitav on ka see, et Mullewa hotell oli vist Austraalia ajaloos viimane, mis lõpetas valgete ja mustade eraldamise. Nimelt oli see hotell mõeldud kuni 2009. aastani vaid valgetele külastajatele!

Kohalike maameeste käest oleme kuulnud huvitavaid jutte abode kohta. Nimelt ei oska enamus neist isegi mitte kümne piires peast arvutada, rääkimata dollarite ja sentide süsteemi selgeksõppimisest. Nii pidi olema tavaline, et abod käivad asju ostmas nn garaažipoodides, kus hinnad vastavad rahatähtede väärtustele. Näiteks maksad saia eest 5 taala, piima eest 10 taala jne, kuigi tavalises poes võib sai maksta 1.79 ja piim nt 5.89. Ja öelge nüüd, et rassid pole võrdsed!

Abo tibide kohta kuulsime aga küllaltki omapärast kuulujuttu. Nimelt on neil noortel suguhaiguspreilidel komme öösiti tänaval ringi luusida ja vilistada. Ja kui sa peaksid vastu vilistama, siis on neiu sinu.. Ole lihtsalt mees ja anna minna. Ott on kohe näost ära, kuna ta on ainuke meist, kel vilistamisanne täielikult puudub.

Ja ka oma rindasid pidid nad meelsasti tänavail paljastama... Kultuur missugune!

Argipäev Mullewas

Midagi väga erakordset ei ole: igapäevaselt ootame millal Mike meile helistab ja ütleb: nii poisid, poole tunni pärast tööle. Üldjuhul peaks töö algama kell viis hommikul, kuid viimasel ajal on tuule tõttu töö algus edasilükkunud. Mitmel päeval pole üldse tööd saanud teha, sest tuul liiga tugev. Mida me siis siin pärapõrgus teeme? Ega midagi suurt teha ei olegi, joome karastusjooke ja vahime seda ainsat telekanalit, mis meil telekast tuleb. Internetis surfamine ka abiks, Sassi suureks huvialaks lapsepõlve meenutamine ja Heroes 3 mängimine. Oti põhitegevuseks on para-webi ja perekooli foorumite lugemine, nii hommikul, päeval kui ka õhtul.

Omaette teema on palk. Ülemus Mike lubas, et 25 dollarit saame tunnist ja igal esmaspäeval kannab meie pangaarvele raha üle. Eile pidi seda juba tegema, aga põhjendusega, et kui meie talle andmed ise üleskirjutame paberile, võib midagi sassi minna, ta palka üle ei kandnud. Lubas järgmine päev tulla oma arvutiga ja meie andmed otse arvutisse sisestada ja raha ülekanda. Aga ka täna nihverdas ta sellest kõrvale - eks näis, kas viimaks ikka saame oma daalad kätte ja kuidas ta meie töötunde on arvestanud.
Muidu, põhisöögiks on makaronid ja lihakonserv ja sai ja koeravorst. Tänu Oti asjatundlikule silmale söövad rotid durum jahust makarone ja vahel satub toidulauale ka täistera saia (wholemeal bread).
Pühapäeval läksid rotid kohaliku pubisse F1-te vaatama, aga kahjuks näitas sealne telekanal vaid kordusena seda sündmust. Rotid kobisid koju tagasi ja vaatasid seda internetist. Ja oli väärt vaatamine, kuna härrasrahva esindaja Vettel võitis 2010. aasta tiitli.

Nii päeval kui ka öösel on siin palav. Päeviti lubab lähipäevadeks kuni 38 kraadi ja see paha - esiteks on väga vaevaline nii kuumaga tööd teha ja teisena on öösel magamiseks liiga palav (aircon-i pole tööle saanud veel).

Viljakatmistööst Mullewas

Töötame CBH suurfirma alltöövõtja Mike´i alluvatena. Eelmistel aastatel on Mullewas sama töö peal olnud kuni kaheksa inimest, sel põuaaastal aga vaid meie kolm ja meie otsene ülemus Mike. Tööks on ülisuurte viljahunnikte katmine mitmesajakiloste presentkatetega. Kogu süsteem meenutab natuke Eestiski tuttavat metallikokkuostusüsteemi. On olemas suured platsid koos viljamahutusbasseinidega, kuhu suured autorongid päevade kaupa oma laadungeid käivad tühjendamas pärast laadungi kaalumist. Kui vilja koguneb bassein-staadionile juba piisav kuhi, siis alustame tööd meie.

Kõigepealt laadime väikesele tõstukveokile presendirullid peale baasis, sõidame viljahunniku juurde, masin tõstab rulli viljahunniku veerele. Siis kinnitame vastavad ketid ja köied ja veame maasturiga rulli üle kühja. Järgneb üleveetud rullide omavahel kokkuõmblemine vastava aparaadiga. Kui see tehtud, tuleb vastavate tangidega tohutud presendid vilja peale laiali vedada. Viljahunnikud on mitmekümnemeetri kõrgused ja paras vägitegu on viljakuhilal ringi kõndida ja raskeid presentkatteid lihasjõul laiali tirida.

Kui see töö tehtud, jääb veel kõige tüütum osa - presentide alumised servad tuleb hoidla külgedele trelli ja poltide abil kinnitada, abivahendeiks mingi eriline tirimisseade ja sundasendis prusside ülevalhoidmine, et kinnitamismomendil present võimalikult pingul oleks ja liigselt õhku vilja ja presendi vahele ei jääks.

Mis on aga töö juures ajudekepi triumf, on selle liigne sõltuvus ilmastikuoludest. Liigse kuumusega seda tööd teha ei saa, samuti mitte kottpimedas ning kindlasti mitte tugeva tuulega. Aga nagu saatuse kiuste on siinses unises kolkalinnas igapäev kuradi tuuline ja kunagi ei tea, mis kell taas tööd teha saab. Täna ärkasime nagu vinksvonks koolipoiss Arnod kell pool neli hommikul üles, siis aga tuli boss ja ütles, et sellise tuulega ei saa midagi teha. Nii me siis hetkel vegeteerime ja ootame lootusrikkalt soodsat tuult nagu pensionärid bingoõhtul oma jackpotti. Ja kõige tipuks sai nisanäpust kopamees meie maja ees hakkam jumaliku toega - nimelt suutis elektriliinid maha tõmmata. Seega puudub kogu linnas hetkel ka elekter ja sellega seonduvad hüved.

Teadupärast on päevavarga lemmiktegevuseks aga alkoholi manustamine. Kuid ka seda tegevust ei saa me ilma mööndusteta harrastada, kuna alati on võimalus, et tuul kaob plaksti nagu pits viina joodiku kurku ning kollased helkurpluusid tuleb taas selga vedada.

Esmamuljed Mullewast

Esmaspäeva õhtul jõudsime oma uude tööpaika - Mullewa linnakesse. Linnas kaks toidupoodi ja samapalju baare. Nice! Politseijaoskond eksisteerib  ka, olevat viis politseinikut, kes baarist tulevaid joogiseid juhte jahivad. Linnas on umbes 400-500 inimest, aga linna ümbruses elavat mitutuhat inimest. 90% on elanikest aborigeenid. Autost välja taarudes tabas meid leitsak, mis tahtis jalust niita. Geraldtonis oli olnud küllaltki mõnus ilm, 24-25 kraadi ja mõnus jahe merebriis. Siin aga tundus olevat kümme kraadi rohkem ja tuult ei kuskil. Tänaval vaatasid vastu abod ja kärbsevõrguga asiaadid. Peatselt helistasime Mike`le ja tema saatis oma semu, Jamie meile vastu. Too mees on 30ndais ja kuulujuttude järgi äge jahimees ja tore napsumees. Meeldivat loomi jahtida ja neil noaga lõpp peale teha. Igaljuhul juhatas ta meid meie uue koduni - väike majake. Siin on kaks magamistuba ja elutuba-köök. Lisaks pesu pesemisruum, kus kahjuks pesumasinat ei ole. Ainult suur ja sügav kraanikauss. Rottidele peaks vist piisama sellestki?
Muidugi ka wc ja vannituba, kus kraanikauss ja dushinurk. Kahjuks lukustada neid ei saa. Loodame siiski parimat ja Brockeback´i mägi ei etendu uues kuues.
Elutoas tilluke telekas ja väsinud ja väga plekiline diivan ja kaks tugitooli.
Magamistoad spartalikud - kapp ja madratsid. Sass ja Ott magavad ühes toas, Kristjan kui kunn eraldi toas. Kõige hullem on konditsoneeri puudumine - kui- väljas on päeviti 36-37 kraadi, siis ikka on ka sees väga palav. Akna avamine aitab veidi öösel, siis umbes 20 kraadi. Aga ka akna avamine võib olla ohtlik - sääsed on maiad verd imema.

Teel Mullewasse

Istume oma masinas ja veereme Mullewa poole. Ostsime kaasa paari nädala söögi- ja joogikraami ning oleme valmis astuma abosid täis linnakese igapäevakodanikeks.
Oma uue ülemuse Mike´iga saime eile esimest korda ka näost näkku kokku, tegemist tundub olevat maheda vennaga. Pärast 2-3 minutlist jutuajamist viskas ta meile igaühele 50 daala, et me teda nii kaua oleme pidanud ootama ning andis kätte instruktsioonid, mida edasi teha. Täna hommikul külastasime siis CBH siinset peakontorit, kus tehti meile ohtutusalane koolitus ning võeti alko- ja narkojoobe testid. Ott oli päris mures, kuna ta pole siiani suutnud oma lemmiktegevust - veinijoomist - piirata. Siiski osutusid kõigi testid negatiivseks ning osutusime sobilikeks kandidaatideks. Hoiatati vaid, et sel aastal on tohutult palju kärbseid ja ka madusid ning ämblikke. Mingitel ämblikel pidi praegu jooksuaeg olema ja nad on eriti mürgised sel ajal. Lisaks räägiti muid huvitavaid hirmulugusid, kuidas osad töölised on suure tuulega paarisajameetriseid õhulende sooritanud ja planeedilt maha kukkunud ehk maakeeli oma lõpu leidnud. Igatahes huvitav saab olema, eriti veel, kui bossiks on heldekäeline ja sõbralik aussie. 

Geraldtonis

Lambtatöö lõpetasime kolmapäeva õhtul ära, kuna uus töökoht Geraldtoni nimelise linna lähistel on ootamas. Homme peaks selguma, kas saame esmaspäeval viljakatmistööle Mullawes. Hetkel oleme juba kolmandat päeva ühes hostelis, toanaabriteks kahtlaselt vaiksed vennad - siin pidavat algama mingi asiaatide cranking season ja seepärast on kõik hotellid ja hostelid fully booked. See on ka põhjus, miks peame viibima mingis ööbimiskohas, kus toas on 20 voodikohta ja ümber maja luusivad noored, vist debiilsed, tütarlapsed, kes üritavad meie tähelepanu võita. Pärast lapsporno Tamili on see õõvastav ja peame hoidma konkreetset joont, et mitte sita sisse sattuda.

Proovisime ka kala püüda., aga puuduvad elementaarsed oletused, mis lant mis kalale siin võiks sobida. Siiski on päris huvitav lanti loopida, kui delfiinid ümber su landi hüplevad ja mingid 30-40 sentimeetrised kalapoisid õhulende sooritavad ning krabid sind piidlevad. Kalapüük on hea vaheldus aja surnuks löömisele, kuna alkoholi me hetkel väga pruukida ei mõista, pärast keha deliiriumit, mille tekitas hardcore füüsiline töö Warrooras.Üleeile külastasime ka viivuks kohalikku baari nimega Camel Toe vmt, ja meie üllatuseks oli baaridaamiks eest preili, kes näojoonte poolest siiski idanaabrit meenutas. Siiski on plaan täna õhtul minna kohalikku ööelu nautima ja lähemalt uurima, mida tähendavad "french" ja "greek" siinsetes lõbunurkades. Salute!

Orjatöö lambafarmis

Esimene tööpäev Warrooras algas sealses mõistes vägagi hilja, nimelt hommikul kell seitse. Esimeseks tööülesandeks oli keset kõrbe asuva vana lambatara mahavõtmine. Töö tundus vägagi lihtne ja peagi oli käes juba lõuna, mis oli toitvam, kui meie kõik eelmiste nädalate odava puru söömaajad kokku. Siis algas päeva teine pool, mis viis Kristjani mootorrattal karja ajama ja Sassi yardi lammastega füüsilisse kontakti astuma. Kerge polnud kummalgi, K pidi tõsist vaeva nägema, et 35 kraadise kuumusega vana 200 kuubikulist ratast poolkõrbe liival ja põõsaste vahel edukalt ka 80 km/h tunnis õigel trajektooril lammaste suhtes hoida.

Kristjan töövahendil

Sassi ja Oti tööks oli lammaste, keda seal farmis oli ikka tuhandeid, aedikutesüsteemi kohaselt õigesti paigutamine ja pügajatele ette ajamine, lisaks mitmed jooksvad tööd ja lammaste jootmine mingi kuradi medikamendiga ning sinise möksi selgapritsimine. Lambad aga on ühed maailma kõige vastikumad loomad, kes alati käituvad vastupidiselt sinu ootustele ja oli tükk tegemist, et elajaid jõuga endale allutada, et vastavad aktid saaksid sooritatud. Hetkel on võimatu 2 nädalat hiljem täpselt meenutada, mis täpselt konkreetsel päeval teha tuli, kuna tundub, nagu oleksime olnud 2 nädalat mingite redneckutega koos viinalaagris ja tsükliperioodist teadupärast selgeid mälestusi pole. Nii kuradi raske oli see töö seal tsvilisatsioonist hüljatud paradiisis.

Rand oli ilus, aga kahjuks aega oli vähe, et seda külastada... Rannal võis näha sadu krabisid ja vees huvitavaid kalasid, aga kahjuks kogu valge aeg kulus töötegemiseks.

Tavaliselt algasid meie tööpäevad kell 6 või 6:30, kuid tuli ette ka seda, et töö algas varem veel kui 5 hommikul. Ja tööpäevad kestsid eranditult vähemalt kella kuueni õhtul, kuid üldiselt ikka niikaua, kuni väljas töötegemiseks liiga pime oli. Tööd tuli teha ca 40 kraadises kuumuses ja suure tolmu sees, kuna lambaraibetele meeldis tolmu üles keerutada. Päevas oli plaanipäraselt ka 4 toidukorda: hommikusöök, hommikune smoko, lõuna- ja õhtusöök.Toidud olid lihtsalt suurepärased ja inimesed ka, lisaks sai iga päev pärast tööd 3-5 tasuta õlut, mis mõjusid väsinud kehadele võrdväärselt liitri viinaga. Aga töö oli ikka üliintensiivne, iga päeva õhtuks olid tööriided kaetud vere, higi, pasa ja tolmuga. Üldiselt polnud peale 2 söögipausi ühtegi muud vaba hetke. Lammaste kordineerimine ja füüsiliselt rebimine, tõstmine, suunamine, väänamine, karistamine polnud just kerged tööd sellises kuumuses. Lisaks tuli iga päev ka korralikult joosta, et lambaid õigetele radadele suunata.

Pikalt ei jaksa seletada, aga peamisteks tööülesanneteks olid: 1) Karja ajamine nii mootorrattal kui jalgsi (jumal tänatud, et meil metallninadega saapad olid, kuna lambad mõistavad kõige paremini kehakeelt, raisk);
2) Drafting: erinevate lammaste eristamine vastava süsteemiga - pärast 2800 lamba selekteeerimist oli küll tunne, nagu oleks üksinda linttraktori Põlvast Kolga-Jaani lohistanud;
3) Musing: noorlammaste tõstmine, ravimi andmine ja märgistamine ajal, mil ülemus neilt sabasid maha lõikas ja genitaalidesse manti vajutas.
4) Drenching - nende jootmine mingite kemikaalidega. Katsu sa aga ühte 30-70 kilost visklevat shawniet (pügatud lammas) paigal hoida ja riistapuu talle kurku toppida.
5) Lõksudest woolie´de püüdmine ja yardi transportimine.
6) Villa laadimine - 200 kiloste villapakkide rekkale laadimine.
7) Jne jne jne jne jne... Tööd oli koguaeg ja alati oli tegemist füüslise tööga. Lihtsaimad ja lõbusaimad olid vist surnud loomade, nt kängurude, emude ja lammaste vedamine maasturi taga köie otsas kusagile mujale oma raipelehka levitama. Sassil ja Kristjanil tuli ka paari väeti looma eluküünal püssilasuga kustutada.

Palk. Esialgu eeldasime, et saame väheemalt 18 daala tunnis, mis oleks päevateenistuseks teinud ca 200-240 taala. Teisel tööpäeval uuris aga Ott välja, et meile makstakse vaid 100 taala päevas, olenemata tundide arvust. Kuna olime juba niikaugele tulnud, siis surusime viha maha ja tegime tööd edasi. Teised vennad tegid seal üldse vabatahlikult tööd. Aga austraallastest palgatöölised said seal 300 taala päevas. Kuigi tegime nendega võrdvääselt tööd... Olime sellised jorsid, kes pandi kõige mustemaid, raskemaid ja tüütumaid töid tegema. Siiski saime kuradi hea kogemuse seal töötades ja 10 päeva eest panime tasku 1100 taala, kuna ülemus andis siis väikse preemia ka. Siiski teist korda sama tööd ei teeks sellise raha eest.

Saabumine Warrora Sheepstationi ja selle elanikud

Järgmine hommik olime kõigi tõenaäosuste kiuste ikka veel elus ja jätkasime teekonda Warrora Stationi poole. Kilomeetrid lendlesid kiiresti siis kui sõitsime veel asfaltteel, aga viimased 40 kilomeetrit oli täiega pask. Tee oli liivane ja auke täis nagu Sveitsi faking juust! Lausa ime, et meie kleenuke auto koost ei lagunenud. Seda ilmselt seepärast, et sõitsime 30 km-h.

In the middle of nowhere ehks saabumine Warroora Stationisse

Ime, et meie väike käru selle retke üldse üle elas

Levi pole, raisk

Aga jahh, lõpuks jõudsime värava ette, mille kõrval ilutses silt "Warrora Station". Halenaljaks oli see, et sildil seisis, et väravast siseneda ei tohi enne kui on helistatud ja antud luba. Mis seal siis halenaljakat on, küsite? Vat see, et seal telefonidel ei olnud levi! Nii et parimagi tahtmise juures ei saanuks helistada.
Õnneks märgati meid ja saime kättsuruda oma tulevase bossi, Martiga. Õhtul saime tuttavaks ka teiste sealsete kodakondsetega ja nautsime koos õhtueinet ja õlut. Ohh, ei osanud keegi rottidest arvata, et mis ootab neid homme, kui on esimene tööpäev... Aga sellest edaspidi.
Veidi värvikatest inimestest, kes seal kohtasime.
Hambutu Andy - pühendunud kalamees, kelle hooaeg kestab märtsist oktoobrini. Nüüd aga oli ta tulnud tuttava kaudu lambafarmi. Esihambad tal puudusid, aga rassiteadlik oli, ütles et race mixerid maha tappa. Õige suhtumine, Sass ja Ott leidsid hingesugulase. Samuti meeldis talle kanepit teha ja alkot juua. Aga lõbus ja tore mees. Blogi lugejad neidised, ta muideks on vaba hetkel, sest "My girl left me, he found a man with a bigger dick"
Marti - meie boss. Töine mees, tema juhatusel venisid tööpäevad 11 tunnini.
Malcolm - veinisõber, kes Otile meenutas ta ühte Tannbergi nimelist õppejõudu ja lisaks jõi ta alati veini. Tõeline eeskuju noortele.
Desmond - nn "lõbus mees", alati naerusuine, jutukas ja tundis enim meie kodumaa kohta huvi.
Jeff - Vanamehekõbi, kel uhke maastur.
Bundy - rottide otsene ülemus, just tema juhatusel tegime tööd. 72 aastane, aga väga tubli ja töökas mees.
Tracy - Blondiin, tugevamate rindadega. Neid armastas ta ka eksponeerida. Selgusetus jäigi, kas ta tegi seda kuna rotid olid külas või oli tal see komme juba varem?
Aussi Andy, Tracy mees - kellega sai Kristjan kihlveo sõlmitud tallekese püüdmises vabas looduses ning Kristjan sai sellega hakkama ning on ka 10 taala võrra rikkam.

Welcome to hell ehk öö Carnarvon Backbackersis

Õhtupimeduses jõudsime Carnarvoni linnakesse. Teadsime vaid seda, et see linn on tuntud selle poolest, et seal mitte midagi vaatamisväärset ei ole. Tegelikult tuli välja, et midagi emotsoone tekitavat siiski seal oli.
Kuhu jääda ööbima? See painas meie päid ja kohalike juhatuse saatel jõudsime Carnarvoni Backbackersini. Office-i uksel tervitas meid tugevama kondiga prussakas, vastu võttis meid seal heroiinisõltlase tunnustega madam, kes ometi kohe meie aksendi järgi taipas, et oleme eestlased. Ja arstid räägivad veel, et narko hävitab su mõistuse? Bullshit!
Kotid selga ja astusime oma tuba otsima. Polnud veel kaugele jõudnud kui kuulsime ühe hosteliresidendi tervitust "Welcome to hell!" Edasi astudes lõi ninna võigas lehk. Haises nagu oleks kuskil diivani all mõni laip ärapeidetud.... Tuppa jõudes vaatas vastu narkot tihti tarvitav tibin ja esikus nägime palja ülakehaga meest, kellel suur nuga seljale seotud. Tundus tõesti, et põrgust see hostel väga kaugel ei asu...
Tsekates teiste backbackerite arvamusi selle hosteli kohta, näeme, et ka neile mõned asjad ei meeldinud:
"I stayed in a single room that had the worst bed I have ever tried to sleep in, with dirty, stained linen that I had to shake dead bugs out of."
"1 star is too much for this dump. Dirty, disorganised, and crawling with insects. Bed bugs galore - blocked drains - unsanitary toilets - and a hostel owner without a clue."
Jahh, oli vast see alles kogemus! Aga näet, siiani elus.

Teekond Warroora Station´isse - lambafarmi

Alustasime oma 86. aasta Holdeniga teekonda 23. oktoobri alguses, esialgu mingeid komplikatsioone ei esinenud. Sõita tuli 1139 km, just nii kaugel oli Coral Bay, mille vahetus läheduses Warroora Stationi lambafarm asus. Enne veel, kui Perthist välja jõudsime, tabas meid ebameeldiv üllatus - nimelt pärast tankimist ei käivitunud me auto... Viga oli immos ja kuidagimoodi sai ikka auto uuesti käivitatud, kuid ebakindlus tuli sisse. Teekonna esimesed 300 km möödusid vägagi kiirelt, kuna maaelu ja kohalikud maanteed oma Road Trainidega olid omaette vaatepilt. Kuidagi väga ebakindel oli vana masinaga 110-ga suurte autorongide vahel kulgeda, eriti veel arvestada asjaolu, et meie auto rehvid olid truult oma isandat juba 2003-ndast aastast teeninud...
Teekonna esimene pool möödus rahulikult, Geraldtoni nimelises linnas tegime väikese peatuse, külastasime kohalikku ostukeskust ja siis põrutasime edasi, kuna sooviks oli enne pimedat Carnarvoni jõuda.

In the middle of nowhere, ehk keset poolkõrbe, lõhkes autol tagumine rehv suure pauguga. Õnneks oli autos olemas mingisugune tagavararehv ja ka vahendid rehvivahetamiseks. Igatahes küllaltki sitt tunne on, kui keset täiesti hüljatud maanteed, mida mööda sõidab päevas väga vähe autosid ja kus telefonilevi tundmatu on, sellist asja kogeda.

Kuna rehvivahetus võttis oma aja, siis juhtus see, mida olime püüdnud igati vältida - nimelt pimedas sõit. Juba Geraldtoni kandis olime hakanud teeäärtes silmama esimesi surnud kängurusid ja mida põhja poole jõudsime, seda massilisemalt me nende raipeid teepeenardel nägime... Olime kursis ka sellega, et öösiti on kõik maanteid neid hulli loomi täis. Lisaks kängurudele olid teeperved paksult täis ka nii elusaid kui surnuid metsikuid kitsi. Ja siis oligi väljas äkki pime, kuid meil tuli sõita veel ligi 140 kilomeetrit, et jõuda Carnarvoni. See oli üks paras õuduste rada. Lisaks loomade ohule osutusid meie auto tuled üliviletsateks, nii et tuli sõita lootuse baasil, et ikka tervelt kohale jõuame, kuna ühtegi känguru või kitsega kokkupõrget poleks meie vana Holden üle elanud.  Pimedas täitusid teed kängurude laipade ja suurte vereloikudega, mille vahel ja peal tuli kuidagi slaalomit sõita... Vastutulevad autorongijuhid kindlasti nautisid öist loomatappu, aga meile oli see pask mis pask. Saime aru, et kui tahame tervelt Carnarvoni jõuda, tuleb oodata ja mõne mööduva suurema auto taha sappa võtta. Selleks osutus üks kängururaudadega suur Landcruiser, mille juht aga küllaltki raske jalaga oli. Nii pidime viimased 70 km liikuma pimedas verisel maanteel 130-140 km tunnis, vahetevahel kitsede ja kängurulaipade vahel põigeldes. Carnarvoni jõudes oli selline tunne, nagu oleks püss kuklas pidanud sõitma. Igatahes jõudsime Carnarvoni ja asusime öömaja otsima, et järgmisel päeval viimased 250 km ära sõita.