Täna hommikul ärgates polnud meil õrna aimuga, kas saame sheepfactory töö või ei. Probleem oli selles, et novembri algusest on meil kindel töökoht olemas, kuid kuna lambafarmi töö kestab kusagil 14 päeva, siis võib juhtuda, et novembrikuisele tööandjale Mike´ile see ei sobi. Kuna Mike pole aga juba 3 päeva ühelegi kõnele vastanud, siis kippusid mõlemad tööotsad vastu taevast lendama. Täna Aussijobis oli Anissa jutt konkreetne - ta peab lambafarmi meie asemel kedagi teist saatma, kuna enam ei kannata oodata. Küsisime paar lisatundi, et ise uuesti Mike´iga ühendust otsida. See ei andnud tulemusi ja armuaeg hakkas otsa saama... Sammusime juba nukralt Aussijobsi Anissale teatama, et loobume lambafarmi tööst ja loodame, et Mike ikka võtab meid enda juurde. Kuid siis helises telefon ja Mike ütles, et pole hullu, kui me 5 päeva hiljem alles tuleme. Seega võib nüüd tõdeda, et võttis aega ca poolteist nädalat, et saada 2 töökohta ühe jutiga. See on kuradi hea tunne, et lõpuks saab hakata teenima valgele mehele kombekohaselt (seda küll neegritöid tehes, aga raha on hea).
Lambafarmi töö algab 25. oktoobril ning töökoht asub Perthis rohkem kui 1000 km kaugusel põhjas, täpsemalt Coral Bay lähistel. Asukoht pidi olema lihtsalt lummav, saame hakata pärast rasket tööpäeva ookeanis ujumas käima ja raske on midagi paremat praegu ette kujutada. Seega alustame sõitu põhja laupäeva hommikul, ööbime kusagil tee peal ja pühapäeval oleme kohal. Kui seal töö tehtud saab, põrutame 700 km tagasi lõunasse ja siis veel 100 km sisemaale teisele tööle - vilja katma. Raisk, elevus on sees nagu väikestel poisikestel, kes prahi hulgast vana Maaja on leidnud.
Thursday, October 21, 2010
Tamili Tiiger - normaalsusest perverssusteni
Peaks natuke tutvustama üht huvitavat klemmi. Nimelt sattusime BL-i hostelis ühte tuppa ühe India lõunaosast pärit kutiga, keda Sass esialgu hosteli sibiks pidas. Poiss oli ikka väga sitakarva tooni ja esialgu ikka ehmatas ära, et tema on üks meie toanaabreist. Kuna olime sel päeval just adapteri ostnud, mis aga meie läpakate otsikutega täiesti ei sobinud ja Oti hiina taskunoa saega sai asutud adapterid keskelt pooleks lõikama, siis India kutt pakkus lahkelt abikätt. Töö oli tüütu - adapteri läbisaagimine oli tundenõudev töö. Eks siis sättisime nii, et ise lahkusime vaikselt hostelist ja läksime linna peale meelt lahutama ja paari tunni pärast tagasi tulles avastasime poisi ikka veel saagimas. Tänu ülesnäitamiseks tegime temaga juttu ja saime kiirelt sina peale. Tuli välja, et ta pole hindu, vaid tegemist oli Tamili rahvusest kutiga, kellele seetõttu kiirelt Tamili Tiiger nimeks panime. Raijv - ta pärisnimi vist - oli sellega päri, kuigi Indias võiks ta selle eest represseeritud saada.
Tamil rääkis meile, et ootab hetkel Adeleide ülikoolist vastust, et siis edasi sinna sõita. Kuidagi ootamatult oli ta ennast meie seltskonda sulandanud ja sai koos mitmeid kordi linna peal käidud. Ise pidevalt olukorra üle naerdes, et mida raiska, kolm valget eesti mittetolerantset noorhärrat kõnnivad briketiga mööda linna. Oli ka piinlikke momente meie roti argipäevas - nimelt MacDonaldsisse tasuta internetti minnes seisime mõtlikult hinnakirja ees ja tuletasime endale võetud eesmärki - kulutada AFAP - ette. Tamil vist arvas, et meil pole raha ja tahtis meile kohe välja tegema hakata. Kuidagi eriti närune tunne - mingi non-white vend hakkab nüüd härrasrassile välja käristama. Aga soliidsuse huvides murdsime oma vaesusevannet, mis sisaldas seda, et me ei tohi osta enne kui tööle saame midagi ebavajalikku või mitte kõigeodavamat.
Järgnevatel päevadel sai Tamiliga päris palju juttu aetud ja kuuldud lugusid, kuidas India valitsus tema rahvuskaaslasi täie intensiivsusega pähe rautab. Tundus, et tegemist on igati viisaka ja targa vennaga, kellega oli mõnus inglise keelt praktiseerida ning kõikvõimalikel teemadel, alates rasside eripäradest lõpetades sõnavabadusest, rääkida. Lisaks oli ta alati abivalmis tüütuid töid meie eest ära tegema. Õpetasime poisi ka viina ja veini jooma, kuna senimaani polnud ta neid kraame oma elus veel pruukinud. Ühel õhtul saksa tibinatega väljas käies tegi elus esimest korda alkojoobes olev Tamil meile avalduse, et ta on meile natuke valetanud ja et järgmisel päeval räägib ta meile kogu tõe.
Järgmisel päeval küsisime, et mis see on, mida sa pidid meile rääkima. Ja siis ta rääkis. Meil vajus suu ikka väga lahti - nimelt ei oota ta hetkel mitte ülikooli sissesaamist, vaid hoopis kohtuotsust. Austraaliasse tulles olid piirivalvurid ta läptopist keelatud kraami - lastepornot - avastanud ja pärast 2-3 nädalat eeluurimisvanglat lasti ta ajutiselt vabaks lõpliku kohtuotsuse selgumiseni. Siis oli ta pidanud üle poole aasta mingite tuttavate tuttavate juures majas ori olema ning nüüd siis oli hostelisse kolinud oma kohtupäeva ja vanglassesaatmist ootama. Tõkendiks Perthis lahkumine. Fucking fuck, kuigi ta ise räägib, et see läptop oli tal kolme sõbraga ühiskasutuses ja rändas ka võõraste inimeste kätes ja et temal polnud õrna aimuga, et see lisaks tavaporrile ka vähe vürtsikamat kraami sisaldas. Haige mõeldagi, raisk. Ja nüüd - tee mis sa teed, aga pedofiili ja lapsporno smugeldaja imidž jääb talle alatiseks. Palju toredaid inimesi. Edaspidi hoidsime igaks juhuks oma arvuteid ja telefone ta käeulatusest eemal, et endal mingit sellist paska karta ei tuleks.
Ja isegi kui ta on süütu, nagu ta räägib, siis on tegemist väga hea õppetunniga teistele - ärge usaldage oma läptoppi suvaliste vendade kätte, kui pole just soovi tsoonis pruuni odru rüütlite karasid mekkida. Liiga haige ikka kogu see lasteporno värk üleüldse. Sick, fucking sick!
Tamil rääkis meile, et ootab hetkel Adeleide ülikoolist vastust, et siis edasi sinna sõita. Kuidagi ootamatult oli ta ennast meie seltskonda sulandanud ja sai koos mitmeid kordi linna peal käidud. Ise pidevalt olukorra üle naerdes, et mida raiska, kolm valget eesti mittetolerantset noorhärrat kõnnivad briketiga mööda linna. Oli ka piinlikke momente meie roti argipäevas - nimelt MacDonaldsisse tasuta internetti minnes seisime mõtlikult hinnakirja ees ja tuletasime endale võetud eesmärki - kulutada AFAP - ette. Tamil vist arvas, et meil pole raha ja tahtis meile kohe välja tegema hakata. Kuidagi eriti närune tunne - mingi non-white vend hakkab nüüd härrasrassile välja käristama. Aga soliidsuse huvides murdsime oma vaesusevannet, mis sisaldas seda, et me ei tohi osta enne kui tööle saame midagi ebavajalikku või mitte kõigeodavamat.
Järgnevatel päevadel sai Tamiliga päris palju juttu aetud ja kuuldud lugusid, kuidas India valitsus tema rahvuskaaslasi täie intensiivsusega pähe rautab. Tundus, et tegemist on igati viisaka ja targa vennaga, kellega oli mõnus inglise keelt praktiseerida ning kõikvõimalikel teemadel, alates rasside eripäradest lõpetades sõnavabadusest, rääkida. Lisaks oli ta alati abivalmis tüütuid töid meie eest ära tegema. Õpetasime poisi ka viina ja veini jooma, kuna senimaani polnud ta neid kraame oma elus veel pruukinud. Ühel õhtul saksa tibinatega väljas käies tegi elus esimest korda alkojoobes olev Tamil meile avalduse, et ta on meile natuke valetanud ja et järgmisel päeval räägib ta meile kogu tõe.
Järgmisel päeval küsisime, et mis see on, mida sa pidid meile rääkima. Ja siis ta rääkis. Meil vajus suu ikka väga lahti - nimelt ei oota ta hetkel mitte ülikooli sissesaamist, vaid hoopis kohtuotsust. Austraaliasse tulles olid piirivalvurid ta läptopist keelatud kraami - lastepornot - avastanud ja pärast 2-3 nädalat eeluurimisvanglat lasti ta ajutiselt vabaks lõpliku kohtuotsuse selgumiseni. Siis oli ta pidanud üle poole aasta mingite tuttavate tuttavate juures majas ori olema ning nüüd siis oli hostelisse kolinud oma kohtupäeva ja vanglassesaatmist ootama. Tõkendiks Perthis lahkumine. Fucking fuck, kuigi ta ise räägib, et see läptop oli tal kolme sõbraga ühiskasutuses ja rändas ka võõraste inimeste kätes ja et temal polnud õrna aimuga, et see lisaks tavaporrile ka vähe vürtsikamat kraami sisaldas. Haige mõeldagi, raisk. Ja nüüd - tee mis sa teed, aga pedofiili ja lapsporno smugeldaja imidž jääb talle alatiseks. Palju toredaid inimesi. Edaspidi hoidsime igaks juhuks oma arvuteid ja telefone ta käeulatusest eemal, et endal mingit sellist paska karta ei tuleks.
Ja isegi kui ta on süütu, nagu ta räägib, siis on tegemist väga hea õppetunniga teistele - ärge usaldage oma läptoppi suvaliste vendade kätte, kui pole just soovi tsoonis pruuni odru rüütlite karasid mekkida. Liiga haige ikka kogu see lasteporno värk üleüldse. Sick, fucking sick!
Wednesday, October 20, 2010
Fine
Saksa preili nimega Fine saatis ühele meist eile öösel sõnumi, et ta ei taha üksi magada. Seega ööbis preili ühe roti voodis. Sabarakk on ületamas barjääre.
Aborigeenidest (peamiselt kuulujuttude põhjal)
Põlisrahvast peaks rääkima suure austusega, nagu etnoloogid maridest ja kalmõssidest, aga seda on küllaltki raske teha, eriti kui arvesse võtta kuulujutte, mida nendest räägitakse. Ise oleme kokku puutunud umbes kümne aboga, mitte ükski neist polnud adekvaatne, vaid kõik tundusid olevat olnud tsüklis juba lapsepõlvest saati. Tasuta bussiga sõites astusid ühes peatuses peale 5 abo, kõik viimases staadiumis juua täis. Kohutav lehk ja röökimine täitsid koheselt bussi. Sass vaatas ühele neist vist liiga pikalt otsa ja kohe hakkas abo röökima, et see maa on tema maa ja mis probleem on. Inimesed bussid lihtsalt muigasid, see on ainus, mis neil teha lubatud - väga kerge on saada külge rassisti silti ja hate-crime kuriteo eest vanglaleivale sattuda. Seega on abod nagu puutumatu klass - neid on ajaloos ikka mehemoodi represseeritud ja näiteks Tasmaanias maksti valgele mehele, kes ühe kohaliku pärismaalase maha nottis, korralik summa preemiaraha, mis viis lõpuks sellele, et Tasmaaniast hävitati kõik pärismaalased viimseni. Hetkel on aga riik allesjäänutega tõsises hädas - nahavärvi või rassi alusel kedagi teistmoodi kohelda ju ei tohi. See on viinud täiesti perses olukorrani, kus inimeste julgeoht on pidevas ohus. Üks eesti poiss alles rääkis, kuidas pimedal tänaval üks abo tema sõpra ründas ja rahast paljaks röövis.
2 teist eestlast rääkisid aga oma kogemustest aborigeenide keskel elades. Nimelt sattusid nad tööle asulasse, kus enamus elanikest olid abod. Vahetult enne eestlaste sinnasaabumist oli üks abo teise abo pargis maha lasknud, mis vallandas ulatusliku klannisõja - nimelt on abodel kombeks asju kogukondade vastuseisudena käsitleda ja omavahelised konfliktid kasvavad kiiresti sõjaks (terved suguvõsad sõidavad kokku oma poolt toetama). Abod olid seal külakeses öösiti ringi patrullinud, relvastatud tulirelvade, kaigaste, kirvestega ning otsides vastasklanni abosid, et neid karistada. Roniti võõraste inimeste aedadesse, paugutades püsse ja valgetel elanikel soovitati oma majadest mitte väljuda. Politsei oli aga võimetu midagi tegema. Eestlastel õnnestus pealt näha seika, kuidas üks abo teisele suure raudlatiga piki pead virutas. Efekti aga sellel löögil polnud, nii kuradi kõva peaga vendadega on tegemist. Soovitati, et abo rünnaku korral tuleb lüüa jalgadesse.
Kolmas eestlane rääkis, et oli töötanud samas kohas, kuhu meie novembris suundume. See on samuti abode linnake. Seal oli abodel kombeks korraldada massikaklusi - korraga kakles 30-40 abo ja ülejäänud seisid ümber ja õhutasid takka. Üks abo oli ühele abo naisele ka autoga otsa põrutanud. Nalja kui palju.
Eks novembris oskame juba omadele kogemustele toetudes seda teemat võib olla natuke adekvaatsemalt kajastada, hetkesed kuulujutud on aga kõike muud kui armastusväärsed. Keegi kohalik olevat veel öelnud, et abodest on vaid 5% selliseid, kellega on võimalik mingilgi määral asju ajada.
2 teist eestlast rääkisid aga oma kogemustest aborigeenide keskel elades. Nimelt sattusid nad tööle asulasse, kus enamus elanikest olid abod. Vahetult enne eestlaste sinnasaabumist oli üks abo teise abo pargis maha lasknud, mis vallandas ulatusliku klannisõja - nimelt on abodel kombeks asju kogukondade vastuseisudena käsitleda ja omavahelised konfliktid kasvavad kiiresti sõjaks (terved suguvõsad sõidavad kokku oma poolt toetama). Abod olid seal külakeses öösiti ringi patrullinud, relvastatud tulirelvade, kaigaste, kirvestega ning otsides vastasklanni abosid, et neid karistada. Roniti võõraste inimeste aedadesse, paugutades püsse ja valgetel elanikel soovitati oma majadest mitte väljuda. Politsei oli aga võimetu midagi tegema. Eestlastel õnnestus pealt näha seika, kuidas üks abo teisele suure raudlatiga piki pead virutas. Efekti aga sellel löögil polnud, nii kuradi kõva peaga vendadega on tegemist. Soovitati, et abo rünnaku korral tuleb lüüa jalgadesse.
Kolmas eestlane rääkis, et oli töötanud samas kohas, kuhu meie novembris suundume. See on samuti abode linnake. Seal oli abodel kombeks korraldada massikaklusi - korraga kakles 30-40 abo ja ülejäänud seisid ümber ja õhutasid takka. Üks abo oli ühele abo naisele ka autoga otsa põrutanud. Nalja kui palju.
Eks novembris oskame juba omadele kogemustele toetudes seda teemat võib olla natuke adekvaatsemalt kajastada, hetkesed kuulujutud on aga kõike muud kui armastusväärsed. Keegi kohalik olevat veel öelnud, et abodest on vaid 5% selliseid, kellega on võimalik mingilgi määral asju ajada.
Prussakad sama suured kui stepikilpkonnad - Planet Inni hostel & saksa preilid
Austraalia on tuntud oma liigirikkuse, oma tohutult kirju floora ja faunaga. Botaanikul võtaks ilmselt terve elu, et kõik taime- ja loomaliigid äranäha ja katsuda.
Siia tulles uskusime, et ka meie saame sellest liigirikkusest kasu - näeme erinevaid Hermiine (Oti väga armastatud hingesugulane - kilpkonn) sugulasi ja teeme tutvust mitmete mürgiste ämblikepoiste ja boatüdrukutega. Aga tutkit! Nagu me kõik teame, oleme me rotid, ja loomaia nõutav 20 daala on ülejõukäiv. Seega oleme peamiselt tutvunud siinsete hostelite püsiasukatega - prussakatega. Ja nagu kunagi ühes krimisaates legendaarne Peeter Võsa lausus, et "siin korteris on prussakad suured nagu stepikilpkonnad", võime meiegi julgelt rinna ette lüüa ja lausuda: "Aga meil on veelgi suuremad".
Oleme oma kaaslaste üle uhked. Mis teha, odavad hostelid tulevad koos koduloomadega ;)
Natuke hostelist, kus me hetkel juba teist päeva peatume. Siin elab lisaks eestlastele ka päris palju sakslaseid ja austraalia vanamehi, kella oleku järgi võiks pakkuda, et vanglaseinad on nende meeste hääd sõbrad nii mõnelgi korral olnud. Üldiselt on siiski tegemist väga hubase kohaga, kus saab tasuta piljardit mängida ja tagaaias - mis näeb välja nagu Hollywoodi filmist tudengimaja joomaplats - niisama aega sisustada saksa preilidega lobisedes. Kuna töökoha asi on meil hetkel lahtine, siis ei tea me veel, kaua me siia peatuma jääme.
Elame kuueses toas koos ühe prantsuse tibinaga, kellelt ootame, et ta oleks nagu tüüpiline prantslanna - nimelt on laialt levinud kuulujutt, et prantslannad pidid 90% oma elust alasti olema. Siiani ootame...
Natuke ka saksa preilinjadest - nimelt suutis sugumürsk Kristjan tööbüroos ühe saksa neiu nimega Laura niikaugele viia, et ta meid peole kutsus. Pidu oli huvitav, sellest hiljem. Aga saksa preilid - Laura ja ta 18-aastane sõbranna Fine - Josephine, meid nii kergelt hüljata ei kavatse.
Ülitugev ja Kristjanist ca 2 korda jämedam Laura on nüüdseks õnneks kusagil maabaaris iiri poiste meelelahutaja, kuid Fine´st on saanud nagu vari. Lähme linna peale, tema longib kaasa, lähme oma tuppa, tema juba 10 minutit hiljem uksele kloppimas, lähme oma odavat toitu sööma, temagi pundis osa saamas. Vahepeal on kuidagi piinlik ja siis tuleb midagi temaga rääkida, aga harvad pole ka juhud, kus meie pool tundi rahumeeli eesti keeles vestlema ja tema lihtsalt kaasa noogutab ja naeratab. Ja lihtsalt naermaajav on see, kuidas ta pidevalt välja pakub, et võiks kusagile loomaparki või aqua-parki minna ja siis me peame mõtlema välja vabandusi, et viisakalt ära öelda. Kuna need kohad on meie rotirahakotile liiga kulukad. Nii pakumegi välja, et mängime parem tasuta piljardit, kuna see ei söö raha. Mis huvi tal mängus on, see pole veel 100% selge, kas preili vajab füüsilist lohutust või niisama härrasid, kelle seltsis oma noort elu raisata.
Siia tulles uskusime, et ka meie saame sellest liigirikkusest kasu - näeme erinevaid Hermiine (Oti väga armastatud hingesugulane - kilpkonn) sugulasi ja teeme tutvust mitmete mürgiste ämblikepoiste ja boatüdrukutega. Aga tutkit! Nagu me kõik teame, oleme me rotid, ja loomaia nõutav 20 daala on ülejõukäiv. Seega oleme peamiselt tutvunud siinsete hostelite püsiasukatega - prussakatega. Ja nagu kunagi ühes krimisaates legendaarne Peeter Võsa lausus, et "siin korteris on prussakad suured nagu stepikilpkonnad", võime meiegi julgelt rinna ette lüüa ja lausuda: "Aga meil on veelgi suuremad".
Oleme oma kaaslaste üle uhked. Mis teha, odavad hostelid tulevad koos koduloomadega ;)
 |
| Prussakas hosteli seinal |
Natuke hostelist, kus me hetkel juba teist päeva peatume. Siin elab lisaks eestlastele ka päris palju sakslaseid ja austraalia vanamehi, kella oleku järgi võiks pakkuda, et vanglaseinad on nende meeste hääd sõbrad nii mõnelgi korral olnud. Üldiselt on siiski tegemist väga hubase kohaga, kus saab tasuta piljardit mängida ja tagaaias - mis näeb välja nagu Hollywoodi filmist tudengimaja joomaplats - niisama aega sisustada saksa preilidega lobisedes. Kuna töökoha asi on meil hetkel lahtine, siis ei tea me veel, kaua me siia peatuma jääme.
Elame kuueses toas koos ühe prantsuse tibinaga, kellelt ootame, et ta oleks nagu tüüpiline prantslanna - nimelt on laialt levinud kuulujutt, et prantslannad pidid 90% oma elust alasti olema. Siiani ootame...
Natuke ka saksa preilinjadest - nimelt suutis sugumürsk Kristjan tööbüroos ühe saksa neiu nimega Laura niikaugele viia, et ta meid peole kutsus. Pidu oli huvitav, sellest hiljem. Aga saksa preilid - Laura ja ta 18-aastane sõbranna Fine - Josephine, meid nii kergelt hüljata ei kavatse.
 |
| Laura (millised jalad!!!!), mingi frau ja Fine |
Ülitugev ja Kristjanist ca 2 korda jämedam Laura on nüüdseks õnneks kusagil maabaaris iiri poiste meelelahutaja, kuid Fine´st on saanud nagu vari. Lähme linna peale, tema longib kaasa, lähme oma tuppa, tema juba 10 minutit hiljem uksele kloppimas, lähme oma odavat toitu sööma, temagi pundis osa saamas. Vahepeal on kuidagi piinlik ja siis tuleb midagi temaga rääkida, aga harvad pole ka juhud, kus meie pool tundi rahumeeli eesti keeles vestlema ja tema lihtsalt kaasa noogutab ja naeratab. Ja lihtsalt naermaajav on see, kuidas ta pidevalt välja pakub, et võiks kusagile loomaparki või aqua-parki minna ja siis me peame mõtlema välja vabandusi, et viisakalt ära öelda. Kuna need kohad on meie rotirahakotile liiga kulukad. Nii pakumegi välja, et mängime parem tasuta piljardit, kuna see ei söö raha. Mis huvi tal mängus on, see pole veel 100% selge, kas preili vajab füüsilist lohutust või niisama härrasid, kelle seltsis oma noort elu raisata.
Teised eestlased
Perthis on väga, tõesti VÄGA palju eestlasi. Beatty Lodge´ist uude hostelisse - nimelt Planet Inni nimelisse kolides uskusime, et ega siin küll ometi eestlaseid pole, kuna tegemist on küllaltki väikese majaga. Ja muidugi me eksisime - nimelt on siin kohe mitu eestlaste grupeeringut. Ja ka tööbüroodes käies pole möödunud kordagi ilma teisi eestlasi kohtamata. Kristjan kohtas isegi ühte oma kursusekaaslast Aussijobsis... Selline tunne tekib juba, et tegemist on pesuehtsa invasiooniga ja tundub ka, et austraallastel pole eestlaste vastu midagi - nad küll joovad palju ja võivad kaklema kippuda, aga tööd nad teha oskavad. On tavaline, et kui mingi prantsuse võik saksa noor ennast õhtul korralikult jooki täis sätib, siis järgmine päev on temast samapalju kasu kui küpsistest pohmajanu kustutamisel. Aga eesti mehed võivad ka otse peolt tulles isamoodi rügada ja rekordeid purustada.
Omamoodi veider on muidugi linnast hosteli poole kõndides juba poole kilomeetri kauguselt "vitte", "putse", "munne" ja "türasid" lendlemas kuulda, kui eesti kutid teisel joomapäeval "puid peale" laovad. BL-i hostelis sai näha ka seda, kuidas muidu ülipuhtas ja viisaks ööbimiskohas eesti mees rahumeeli prügikasti kuses ning jutu järgi sai üks araablasest packer ka eesti mehe rusikat tunda - niisama nalja pärast. Tõelistel tegijail juhtub.
Eestlaste käest kuuleb kõrvallauas süües nende huvitavatest tegemistest, näiteks kuidas külastajate külmkapist on ülikerge toitu virutada ja muud sellelaadset kultuurset juttu. Eestlane jääb eestlaseks ka Austraalias ja seda on vaid tore tõdeda!
Peaasi, et eestlaseid uue maailma mustlastena ei hakata kujutama - seemet selleks on ju küllalt ja eesti eliidi invasioon aina kasvab. Salute!
Ka naljakatest seiklustest võib eesti kuttide käest kuulda - nt kuidas kulutada kolme nädalaga kolme peale 150 000 eesti krooni niisama tühja-tähja peale ja siis mõtlema hakata, et nüüd on Eesti säästud läbi ja vaja vist tööd leida. Või sellest, kuidas lennupiletite ostmisel tekkis väike möödapanek ja Kuala Lumpurisse jõudes mõisteti, et Kuala-Lumpur - Austraalia pileti asemel sai hoopis Kuala-Lumpur - Londoni pilet ostetud. Aga mis see 6000 eesti krooni uue pileti eest välja pole käia.
Siin leidub ka vägagi asjalikke eestlaseid, kes teenivad võrdväärselt eesti parlamendiliikmete ja isegi presidendiga. Ja mis on peamine - kuigi ollakse eestlased, siis virisemist siin teiste eestlase käest ei kuule - nii kuradi positiivne mõju on siinsel kliimal, kultuuriruumil ja muidugi - RAHAL!
Omamoodi veider on muidugi linnast hosteli poole kõndides juba poole kilomeetri kauguselt "vitte", "putse", "munne" ja "türasid" lendlemas kuulda, kui eesti kutid teisel joomapäeval "puid peale" laovad. BL-i hostelis sai näha ka seda, kuidas muidu ülipuhtas ja viisaks ööbimiskohas eesti mees rahumeeli prügikasti kuses ning jutu järgi sai üks araablasest packer ka eesti mehe rusikat tunda - niisama nalja pärast. Tõelistel tegijail juhtub.
Eestlaste käest kuuleb kõrvallauas süües nende huvitavatest tegemistest, näiteks kuidas külastajate külmkapist on ülikerge toitu virutada ja muud sellelaadset kultuurset juttu. Eestlane jääb eestlaseks ka Austraalias ja seda on vaid tore tõdeda!
Peaasi, et eestlaseid uue maailma mustlastena ei hakata kujutama - seemet selleks on ju küllalt ja eesti eliidi invasioon aina kasvab. Salute!
Ka naljakatest seiklustest võib eesti kuttide käest kuulda - nt kuidas kulutada kolme nädalaga kolme peale 150 000 eesti krooni niisama tühja-tähja peale ja siis mõtlema hakata, et nüüd on Eesti säästud läbi ja vaja vist tööd leida. Või sellest, kuidas lennupiletite ostmisel tekkis väike möödapanek ja Kuala Lumpurisse jõudes mõisteti, et Kuala-Lumpur - Austraalia pileti asemel sai hoopis Kuala-Lumpur - Londoni pilet ostetud. Aga mis see 6000 eesti krooni uue pileti eest välja pole käia.
Siin leidub ka vägagi asjalikke eestlaseid, kes teenivad võrdväärselt eesti parlamendiliikmete ja isegi presidendiga. Ja mis on peamine - kuigi ollakse eestlased, siis virisemist siin teiste eestlase käest ei kuule - nii kuradi positiivne mõju on siinsel kliimal, kultuuriruumil ja muidugi - RAHAL!
Tuesday, October 19, 2010
Suur Vend jälgib sind ehk Austraalia kui politseiriik
Eestis olles Austraalia kohta infot otsides ja eestlaste blogisid lugedes ei jäänud kunagi silma, et keegi neist oleks kurtnud liigse riigi poolse kontrolli ja jälgimise üle. Ilm olevat ilus, inimesed sõbralikud ja vein odav. Nende punktidega võib ju küll nõustuda, aga lisada tuleks midagi ehk mitte niivõrd positiivset juurde. Nimelt - kusiganes ametlike asju ajada, on tunda, kuidas kontroll on peal. Eestis tahad uut sim kaarti? Palun väga, lähed ostad suvalisest kioskist sim-i ja voilaa! Siin aga pead esiteks simi-i ostma, selle aktiveerimiseks pead täitma passi andmetega blanketi ja alles siis on lootust, et saad jutustama mobiiliga hakata.
Tahad hotelli/hostelisse end sisse kirjutada? Palun esita pass. Tahad internetiteenust kasutada? Palun, meil on vaja teie passiandmeid.
Igal pool on ka kaamerad, mis hoiatavad ulakuste eest "You can´t rewind, but we can" Näiteks linnaliinibussis märkasin vähemalt kolme kaamerat.
I-le paneb täpi eile bussis märgatud silt, mis teatas, et maha sülitades saad trahvi. Bussijuhil olevat dna proovivõtmiseks vajalik varustus ja dna abil püütakse kurikael kinni! Nice...
Posiitivne pool on ehk vaid see, et kulakutel ja pursuidel elu lahe - keegi ei julge nende vara kallale minna (Suur Vend ju jälgib!). Meil, rottidel, aga ju suuremat varandust pole ja kaamerates ja passi nõudmises näeme pigem valitsuse liigset kontrolli ja nõukaaja nostalgiat. Kui me me poleks rotid, ehk arvaks teistmoodi?
Omamoodi üllatav oli ühel päeval väljas baaris-klubis käies kohalike turvameetmetega tutvust teha. Baari sisenemisel peab kaasas olema pass, vaeste eemalepeletamiseks peab olema ette näidata ka pangakaart ning debiilsuse tipp - igast külastajast tehakse sisenemisel profiilifoto. Selline hirm oleks mõistetav kusagil Sillamäe keldribaaris, aga siin - kuradi paradiisimandril - täiesti absurdne.
Priit Brisbane´ist rääkis veel, et avalikus kohas urineerimine on nii tõsine kuritegu, et selle eest satub kohtukulli ette. Ka avalikus kohas napsutamine võib väga sitalt lõppeda. Ka bussijänesed satuvad otse politsei kätte. Autoteedel on paljud suuremad ristmikud varustatud spetsiaalsete kaameratega, mis suudavad fikseerida kuni 12 erinevat rikkumist ja siis hakkavad trahvid või kohtukutsed koju sadama. Hirm midagi autoroolis valesti teha on seega garanteeritud.
Tahad hotelli/hostelisse end sisse kirjutada? Palun esita pass. Tahad internetiteenust kasutada? Palun, meil on vaja teie passiandmeid.
Igal pool on ka kaamerad, mis hoiatavad ulakuste eest "You can´t rewind, but we can" Näiteks linnaliinibussis märkasin vähemalt kolme kaamerat.
I-le paneb täpi eile bussis märgatud silt, mis teatas, et maha sülitades saad trahvi. Bussijuhil olevat dna proovivõtmiseks vajalik varustus ja dna abil püütakse kurikael kinni! Nice...
Posiitivne pool on ehk vaid see, et kulakutel ja pursuidel elu lahe - keegi ei julge nende vara kallale minna (Suur Vend ju jälgib!). Meil, rottidel, aga ju suuremat varandust pole ja kaamerates ja passi nõudmises näeme pigem valitsuse liigset kontrolli ja nõukaaja nostalgiat. Kui me me poleks rotid, ehk arvaks teistmoodi?
Omamoodi üllatav oli ühel päeval väljas baaris-klubis käies kohalike turvameetmetega tutvust teha. Baari sisenemisel peab kaasas olema pass, vaeste eemalepeletamiseks peab olema ette näidata ka pangakaart ning debiilsuse tipp - igast külastajast tehakse sisenemisel profiilifoto. Selline hirm oleks mõistetav kusagil Sillamäe keldribaaris, aga siin - kuradi paradiisimandril - täiesti absurdne.
Priit Brisbane´ist rääkis veel, et avalikus kohas urineerimine on nii tõsine kuritegu, et selle eest satub kohtukulli ette. Ka avalikus kohas napsutamine võib väga sitalt lõppeda. Ka bussijänesed satuvad otse politsei kätte. Autoteedel on paljud suuremad ristmikud varustatud spetsiaalsete kaameratega, mis suudavad fikseerida kuni 12 erinevat rikkumist ja siis hakkavad trahvid või kohtukutsed koju sadama. Hirm midagi autoroolis valesti teha on seega garanteeritud.
Auto ostust
Auto ost on üks ülitüütu tegevus, eriti vaestele inimestele, kes saavad endale lubada maksimaalselt 1500 daalast masinat. Muudeks kriteeriumiteks olime seadnud selle, et autol peab olema kehtiv rego ning et masin poleks backpackerite poolt liiga ära hooratud. Tingimuseks oli ka see, et masin peaks olema maksimaalselt 5-6 km raadiuses, kuna ihnuskoidena pidime kasutama vaid oma kondijõudu, mitte kallist ühistransporti.
Teadsime, et hostelite kuulutustestendid, kus leidub ohtralt erinevaid autopakkumisi, on hullemad kui peldikuseinad - palju sitta, vähe sisu. Seega parimaks kohaks, kust autot vaadata, on Gumtree nimeline sait. Esimesed katsed autot vaatama minna lendasid piki perset, kuna korralikumad autod kadusid meie silme eest kiiremalt, kui meie väetid jalad suutsid kõndida... Alustasime kõndimist testsõidule, kuid poole tee peal selgus, et auto osteti just ära. Jalamehe mured. Korra juhtus ka nii, et automüüja mängis ehtsat t-pead - nimelt kõndisime 3 km maha, et saada teha proovisõitu ja kohalejõudes müüjale helistades oli tema sõnum lihtne: "Fuck off guys!" ja toru löödi hargile. Juuatäis iirlaseraibe. Üleüldse ei soovitaks iirlastelt autot osta, nad on osavad sulid - nimelt üks eesti tüüp sai alles persest tõmmata, kui ostis 600 daala eest auto, mis järgmisel päeval sooja ilmaga enam ei käivitunud. Selgus, et viga oli mootoris ja iirlane kavalpea oli proovisõidu aja leppinud kokku nimelt just õhtusele ajale, mil väljas oli juba küllaltki jahe ja auto käivitus. Nüüd seisab eestlase auto nukralt parklas - isegi autolammutused pole sellest sitast huvitatud.
Pühapäeval läks meil aga veidi paremini. Gumtreesse ilmus kuulutus, et müügis on üks Holden Astra 86-ndast aastast 1200 daalaga, olemas oli kehtiv rego ja ka kõik muu tundus väga hea.
Leppisime kokku proovisõidu aja ja alustasime jalutamist, kuna vahemaa oli ca 5 km. Müüjaks osutus üks kabe india tibi, kes ise rahulikult õlut rüüpas ja meile võtmed viskas, et me proovisõitu teeks. See oli meile kõigile esmakordne kogemus vasakpoolses liikluses sõita ja oli pääris mahe. Auto sõitis kenast ja hiljem autot ülevaadates ei suutnud me suuri vigu leida. Kuna keegi meist pole kahjuks õlinäpp, siis ei osanud me ausaltöeldes ka midagi konkreetselt uurida. Sai müüjatar Mel´iga meeldivalt suhelda ja tegime kauba ära. Palusime taaskord Tamili Tiigril mustema töö ära teha - et ta hinda alla kaupleks. See õnnestus hästi ja saime auto 200 daala soodsamalt.
Vormistasime ostu-müügi ametlikult ja masina uueks omanikuks sai Sass, kuna ei Kristjanil ega Otil polnud munasid vastutust enda peale võtta. Igatahes saime endale lõpuks auto ja nüüd võime vajadusel kasvõi autos hädapärast magada või kusagil päraperses mõned liivakoopad otsida ja ennast sisse seada tasuta öömajaks. Auto annab vabaduse.
Teadsime, et hostelite kuulutustestendid, kus leidub ohtralt erinevaid autopakkumisi, on hullemad kui peldikuseinad - palju sitta, vähe sisu. Seega parimaks kohaks, kust autot vaadata, on Gumtree nimeline sait. Esimesed katsed autot vaatama minna lendasid piki perset, kuna korralikumad autod kadusid meie silme eest kiiremalt, kui meie väetid jalad suutsid kõndida... Alustasime kõndimist testsõidule, kuid poole tee peal selgus, et auto osteti just ära. Jalamehe mured. Korra juhtus ka nii, et automüüja mängis ehtsat t-pead - nimelt kõndisime 3 km maha, et saada teha proovisõitu ja kohalejõudes müüjale helistades oli tema sõnum lihtne: "Fuck off guys!" ja toru löödi hargile. Juuatäis iirlaseraibe. Üleüldse ei soovitaks iirlastelt autot osta, nad on osavad sulid - nimelt üks eesti tüüp sai alles persest tõmmata, kui ostis 600 daala eest auto, mis järgmisel päeval sooja ilmaga enam ei käivitunud. Selgus, et viga oli mootoris ja iirlane kavalpea oli proovisõidu aja leppinud kokku nimelt just õhtusele ajale, mil väljas oli juba küllaltki jahe ja auto käivitus. Nüüd seisab eestlase auto nukralt parklas - isegi autolammutused pole sellest sitast huvitatud.
Pühapäeval läks meil aga veidi paremini. Gumtreesse ilmus kuulutus, et müügis on üks Holden Astra 86-ndast aastast 1200 daalaga, olemas oli kehtiv rego ja ka kõik muu tundus väga hea.
Leppisime kokku proovisõidu aja ja alustasime jalutamist, kuna vahemaa oli ca 5 km. Müüjaks osutus üks kabe india tibi, kes ise rahulikult õlut rüüpas ja meile võtmed viskas, et me proovisõitu teeks. See oli meile kõigile esmakordne kogemus vasakpoolses liikluses sõita ja oli pääris mahe. Auto sõitis kenast ja hiljem autot ülevaadates ei suutnud me suuri vigu leida. Kuna keegi meist pole kahjuks õlinäpp, siis ei osanud me ausaltöeldes ka midagi konkreetselt uurida. Sai müüjatar Mel´iga meeldivalt suhelda ja tegime kauba ära. Palusime taaskord Tamili Tiigril mustema töö ära teha - et ta hinda alla kaupleks. See õnnestus hästi ja saime auto 200 daala soodsamalt.
 |
| Meie esimene isiklik auto Austraalias - Holden |
Vormistasime ostu-müügi ametlikult ja masina uueks omanikuks sai Sass, kuna ei Kristjanil ega Otil polnud munasid vastutust enda peale võtta. Igatahes saime endale lõpuks auto ja nüüd võime vajadusel kasvõi autos hädapärast magada või kusagil päraperses mõned liivakoopad otsida ja ennast sisse seada tasuta öömajaks. Auto annab vabaduse.
Tööotsingutest
Kuna juba Austraaliasse tulles oli meil üks töökoht enam vähem kindlalt ootamas, siis väga palju rabelema me ei hakanud. Kuna saabusime 10. oktoobril ja meie töö Mullawe kandis ühes farmis pidi algama novembri alguses, siis otsustasime, et katsume võimaluse korral seniks mingi ajutise tööotsa leida. Selleks seadsime sammud Job Shop´i William street tänavas, kuna üks hostelikaaslasest ränduriromantikat hindav eestlane A oli meile seda paika soovitanud. Läksime kohale ja registreerisime ennast ära, tundus küllaltki mittelootustandev koht, aga usun, et pigem oli süüdlaseks see, et meil mingeid reaalseid sinikraetöö kogemusi polnud ja kes ikka tahaks enda firmasse tööle õpetajakandidaati, endist muuseumijuhti ja keskkonnainspektorit. Usun siiski, et sealt agentuurist võib ka nisanäpp hästitasustatud töö leida, peab lihtsalt ise rohkem aktiivne olema ja sealsete töötajatega hästi sina peale saama. Meie seda aga ei suutnud.
Teine ja vast üks tuntumaid tööagentuure Perthis on AussiJobs, kus trullakas Anissa-nimeline perenaine lihtsalt oskab lootust sisendada. Seetõttu seadsime sammud justnimelt sinna ja esimesel hommikul saime jutule pärast 2-3 tunnist ootamist. Pärast väikest intervjuud ja meiepoolseid pisivalesid (nt et me oleme vägagi pädevad mootorsae kasutajad) arvas Anissa, et me sobiksime eukalüptipuude langetajateks, kuid kuna novembris pidi algama meil kindel Mullawes, siis kukkus see töövõimalus ära, kuna eukalüptisaagijaid oli vaja vähemalt neljaks nädalaks. Siiski soovitas Anissa meil kiirelt auto osta ning uskus, et tal võib meile esmaspäeval midagi muud pakkuda olla paariks nädalaks.
Esmaspäeval tagasi minnes ja sama targalt sealt ära minnes sai meile selgeks, et ega see elu siin Austraalias nii lihtne polegi. Kuna eelmine päev olime endale auto ostnud, siis võtsime kursi ookeani äärde Cottesloe randa, et esimest korda elus India ookeanis ujumas käia. Siis aga helistas Anissa ja küsis, et kas me mootorratastega oskame sõita. Muidugi vastasime jaatavalt ja ta ütles, et vb saame me tööd lambafarmis motoriseeritud karjastena ja lambatõstjatena, iseasi on, kui kaua töö kestab. Kuna meil oli vaid 2 nädalat jäänud Mullawe tööni, siis oli see küllaltki sitt lugu, aga vähemalt oli uus lootus.
Pärast ookeanis ujumist alustasime mootorrattaga sõidu võimalusi otsima, et valmistada ennast ette järgmise päeva kohtumiseks Anissaga (et saaks öelda talle, et oleme väga pädevad tsiklistid). Kuna tegelikkus on see, et keegi meist mootorrattaga sõita ei oska põhimõtteliselt ja seega tuli leida mingi võimalus sõidu praktiseerimiseks. Otsingud osutusid aga tulutuks, kuigi enda arvates olime tulnud hea ideele, kuidas seda korraldada. Nimelt helistasime erinevatele mootorrattamüügikuulutustest saadud numbritele ja pakkusime välja, et me ostust huvitatud pole, aga oleme nõus raha maksma, et teha 10 minutit proovisõitu... Lolllabane sinisilmus naerdi välja ja öeldi, et lõpetagu me raisk trikitamine ja valetamine, et tegelikult oleme petturid, kes tahavad lihtsalt nende ratast varastada. Võib olla oli sellise suhtumise põhjuseks tõik, et helistamistöö olime andnud Tamili Tiigrile, kelle indiakeele aktsent võis inimesi heidutada... Milline normaalne valge mees ikka usaldaks oma kaherattalise võõrale hindule. Igatahes oli Tamil tubli vend, kes tegi meie eest tüütut tööd - suhelda lambiaustraallastega telefonitsi, samal ajal kui meie niisama basseini ääres puhkasime ja hosteli tasuta hüvesid nautisime.
Igatahes hetkeseis tööga on selline, et peame ootama homseni, siis saame teada, mis kuupäeval me täpselt peame Mullewasse sõitma, et omakorda teada saada, kas saame lambafarmi töö vastu võtta, kuna see pidi kestma kusagil 2-3 nädalat. Pikk jutt, sitt jutt.
Teine ja vast üks tuntumaid tööagentuure Perthis on AussiJobs, kus trullakas Anissa-nimeline perenaine lihtsalt oskab lootust sisendada. Seetõttu seadsime sammud justnimelt sinna ja esimesel hommikul saime jutule pärast 2-3 tunnist ootamist. Pärast väikest intervjuud ja meiepoolseid pisivalesid (nt et me oleme vägagi pädevad mootorsae kasutajad) arvas Anissa, et me sobiksime eukalüptipuude langetajateks, kuid kuna novembris pidi algama meil kindel Mullawes, siis kukkus see töövõimalus ära, kuna eukalüptisaagijaid oli vaja vähemalt neljaks nädalaks. Siiski soovitas Anissa meil kiirelt auto osta ning uskus, et tal võib meile esmaspäeval midagi muud pakkuda olla paariks nädalaks.
Esmaspäeval tagasi minnes ja sama targalt sealt ära minnes sai meile selgeks, et ega see elu siin Austraalias nii lihtne polegi. Kuna eelmine päev olime endale auto ostnud, siis võtsime kursi ookeani äärde Cottesloe randa, et esimest korda elus India ookeanis ujumas käia. Siis aga helistas Anissa ja küsis, et kas me mootorratastega oskame sõita. Muidugi vastasime jaatavalt ja ta ütles, et vb saame me tööd lambafarmis motoriseeritud karjastena ja lambatõstjatena, iseasi on, kui kaua töö kestab. Kuna meil oli vaid 2 nädalat jäänud Mullawe tööni, siis oli see küllaltki sitt lugu, aga vähemalt oli uus lootus.
Pärast ookeanis ujumist alustasime mootorrattaga sõidu võimalusi otsima, et valmistada ennast ette järgmise päeva kohtumiseks Anissaga (et saaks öelda talle, et oleme väga pädevad tsiklistid). Kuna tegelikkus on see, et keegi meist mootorrattaga sõita ei oska põhimõtteliselt ja seega tuli leida mingi võimalus sõidu praktiseerimiseks. Otsingud osutusid aga tulutuks, kuigi enda arvates olime tulnud hea ideele, kuidas seda korraldada. Nimelt helistasime erinevatele mootorrattamüügikuulutustest saadud numbritele ja pakkusime välja, et me ostust huvitatud pole, aga oleme nõus raha maksma, et teha 10 minutit proovisõitu... Lolllabane sinisilmus naerdi välja ja öeldi, et lõpetagu me raisk trikitamine ja valetamine, et tegelikult oleme petturid, kes tahavad lihtsalt nende ratast varastada. Võib olla oli sellise suhtumise põhjuseks tõik, et helistamistöö olime andnud Tamili Tiigrile, kelle indiakeele aktsent võis inimesi heidutada... Milline normaalne valge mees ikka usaldaks oma kaherattalise võõrale hindule. Igatahes oli Tamil tubli vend, kes tegi meie eest tüütut tööd - suhelda lambiaustraallastega telefonitsi, samal ajal kui meie niisama basseini ääres puhkasime ja hosteli tasuta hüvesid nautisime.
 |
| Nii Tamili Tiiger, järgmiseks ülesandeks on... |
Igatahes hetkeseis tööga on selline, et peame ootama homseni, siis saame teada, mis kuupäeval me täpselt peame Mullewasse sõitma, et omakorda teada saada, kas saame lambafarmi töö vastu võtta, kuna see pidi kestma kusagil 2-3 nädalat. Pikk jutt, sitt jutt.
Sunday, October 17, 2010
Perth - Western Australia päikesepealinn
Tüüpiline ilm Perthis näeb välja selline, et päike paistab ja ühtegi pilvekest pole näha. Küllaltki igav, aga võrreldes depressiivse ja sitase eesti ilmaga on see paradiis. Temperatuur on siinse kevade kohta mõnusalt mahe, kõikudes 23 ja 30 kraadi vahel päeval. Aga ööd on siin küllaltki jahedad... siiski mitte piisavalt, et gangreen juua täis packeritele liiga võiks teha... Sellest on kahju muidugi.
Linn ise on küllaltki priske, elanikke on rohkem kui Eestis elanikke. Ilma autota ja väikeste rahadega siin vanderselli mängida mõtet pole, kui just au- ja häbitunne sind unustanud pole ja sa bussi- ja rongidega jänest sõidad.
Mis torkab linnas jalutades silma, on see, et igal pool on kaamerad. Igas bussis on vähemalt neli kaamerat ja seepärast pole mõtet debiilikut mängida ja reegleid rikkuda. Suurim üllatus on Perthis see, et tänavad on üldiselt inimtühjad, v.a. paar promenaadtänavat. Ühel päeval jalutasime läbi kesklinna ja tagasi hostelisse ca 6 kilomeetrit ja terve selle aja jooksul tuli meile vastu võib-olla 20-30 inimest.... Usun, et näiteks Narva äärelinnas on tõenäosus 4 tunni jooksul rohkem eestlastest inimesi kohata kui siin üldse inimesi. Tundub, et meile, vaestele eesti rottidele, ei ole veel kohale jõudnud, et autokütus on Austraalias väga odav ja autohinnadki küllaltki madalad. Sest isegi aborigeenid sõidavad autoga (enamus neist on siiski pidevalt nii segi erinevatest meelemürkidest, et roolitaga neid sageli ei näe).
Linnas on kindlasti väga palju huvitavaid paiku mida külastada, aga vaestele inimestele sobivad vaid tasuta kohad, nagu rannad ja suuremad pargid, nt Kings Park, mis on tõesti maaliline koht. Raske on seda võrrelda mõne eesti paigaga, see oleks nagu võrrelda Kohtla-Järvet Monacoga. Kuna meie kolm oleme tõesti äärmiselt närused, nii sisult, näolt kui rahakotilt, siis jäävad suurepärased loomaaiad, lõbustusasutused ja härrasmeesteklubid kaugesse tulevikku... Vaese inimese elu.
Linn ise on küllaltki priske, elanikke on rohkem kui Eestis elanikke. Ilma autota ja väikeste rahadega siin vanderselli mängida mõtet pole, kui just au- ja häbitunne sind unustanud pole ja sa bussi- ja rongidega jänest sõidad.
 |
| Perthi südalinn |
Mis torkab linnas jalutades silma, on see, et igal pool on kaamerad. Igas bussis on vähemalt neli kaamerat ja seepärast pole mõtet debiilikut mängida ja reegleid rikkuda. Suurim üllatus on Perthis see, et tänavad on üldiselt inimtühjad, v.a. paar promenaadtänavat. Ühel päeval jalutasime läbi kesklinna ja tagasi hostelisse ca 6 kilomeetrit ja terve selle aja jooksul tuli meile vastu võib-olla 20-30 inimest.... Usun, et näiteks Narva äärelinnas on tõenäosus 4 tunni jooksul rohkem eestlastest inimesi kohata kui siin üldse inimesi. Tundub, et meile, vaestele eesti rottidele, ei ole veel kohale jõudnud, et autokütus on Austraalias väga odav ja autohinnadki küllaltki madalad. Sest isegi aborigeenid sõidavad autoga (enamus neist on siiski pidevalt nii segi erinevatest meelemürkidest, et roolitaga neid sageli ei näe).
 |
| Vaade Kings Parkist linnale |
Linnas on kindlasti väga palju huvitavaid paiku mida külastada, aga vaestele inimestele sobivad vaid tasuta kohad, nagu rannad ja suuremad pargid, nt Kings Park, mis on tõesti maaliline koht. Raske on seda võrrelda mõne eesti paigaga, see oleks nagu võrrelda Kohtla-Järvet Monacoga. Kuna meie kolm oleme tõesti äärmiselt närused, nii sisult, näolt kui rahakotilt, siis jäävad suurepärased loomaaiad, lõbustusasutused ja härrasmeesteklubid kaugesse tulevikku... Vaese inimese elu.
Saturday, October 16, 2010
Beatty Lodge´i hostel
Beatty Lodge on täiesti teistsugune packerite hostel, reeglid on palju kindlakäelisemad ja hostel jätab vägagi soliidse mulje. Hosteli plussideks on tasuta hommikusöök, tasuta jõusaal ja bassein. Miinuseks kindlasti asukoht - kesklinna tuleb kõmpida ca 30 minutit, seega ca 3 km. Ja kui on soovi ennast igal õhtul segi juua, nagu paljudele eesti WH viisa kuttidele kombeks, siis Beatty Lodge pole just parim koht. Aga meile, eesti rottidele ja ihnuskoidele, oli tegemist suurepärase kohaga. Hommikul saad tasuta kolm röstsaia viilu, moosi, teed, helbeid, seega pool päeva ilma kõhule mõtlemist garanteeritud.
Saime endale kohad kuueses toas ja maksine 7 päeva majutuse eest 132 daala. Seega vägagi soodne, kuigi kesklinna hipiurkas Mad Cat Packbackersis oleks võimalik elada nädal aega vaid 114 taala eest. Toanaabriteks saime endale ühe Tamili kutt, kes on Indiast (ta on Tamili rahvusest, mitte hindu!), keda hakkasime sujuvalt Tamili Tiigriks kutsuma ja 2 saksa tudengit või muidu ülivaikset venda. Ainuke miinus on see, et saklsastele ei meeldi, et ruumis haiseb ja seepärast hoiavad nad akent koguaeg avatult. Aga kuna enda magamiskotid on keelatud ja hosteli tekid on õhemad kui peldikupaber, siis kisub öösiti külmaks. Aga Indiast pärit kutiga - Tamili Tiigriga - saime kiirelt sina peale ja sellest vennast lähemalt juba tulevastes postitustes. Igatahes lihtsa vennaga tegemist pole.
Hostel on eestlaste hulgas väga populaarne... See ajab isegi närvi, raisk. Lendad ca 15 000 kilomeetrit, et sattuda elamiskohta, kus eestlast näeb 10 korda sagedamini kui Narva kesklinnas. Hetkel on hostelis peatumas ca 15-20 eestlast, nii hipilaadseid kui ehitusvendasid, sekka paar magistrikraadi omanikku (Sass ja Ott) ja edukaid riigitöölisi (Kristjan). Salute!
 |
| BLi basseini ääres |
Saime endale kohad kuueses toas ja maksine 7 päeva majutuse eest 132 daala. Seega vägagi soodne, kuigi kesklinna hipiurkas Mad Cat Packbackersis oleks võimalik elada nädal aega vaid 114 taala eest. Toanaabriteks saime endale ühe Tamili kutt, kes on Indiast (ta on Tamili rahvusest, mitte hindu!), keda hakkasime sujuvalt Tamili Tiigriks kutsuma ja 2 saksa tudengit või muidu ülivaikset venda. Ainuke miinus on see, et saklsastele ei meeldi, et ruumis haiseb ja seepärast hoiavad nad akent koguaeg avatult. Aga kuna enda magamiskotid on keelatud ja hosteli tekid on õhemad kui peldikupaber, siis kisub öösiti külmaks. Aga Indiast pärit kutiga - Tamili Tiigriga - saime kiirelt sina peale ja sellest vennast lähemalt juba tulevastes postitustes. Igatahes lihtsa vennaga tegemist pole.
 |
| Tamili Tiiger ja näljarotid |
 |
| Esteedid teavad kuidas puhtust hoida |
Hostel on eestlaste hulgas väga populaarne... See ajab isegi närvi, raisk. Lendad ca 15 000 kilomeetrit, et sattuda elamiskohta, kus eestlast näeb 10 korda sagedamini kui Narva kesklinnas. Hetkel on hostelis peatumas ca 15-20 eestlast, nii hipilaadseid kui ehitusvendasid, sekka paar magistrikraadi omanikku (Sass ja Ott) ja edukaid riigitöölisi (Kristjan). Salute!
Hipikommuunis - Ocean Beach Backpackersis
Jõudsime hostelisse mitu tundi enne Check-inni, seega tuli aega kuidagi parajaks teha. Kuna kõhud olid tühjad ja me olime võtnud endale eesmärgiks kulutada AFAP (as few as possible), siis kulus pool tunnikest, et kohalikus toidupoes kõige odavam toidukraam välja valida. Sai ostetud kõige odavamat saia ja tõpravorsti - peamiseks kriteeriumiks toidu valimisel oli hind. Poes jäi silma ka üks huvitav detail - nimelt oli poes saadaval toode nimega Läti maksavorst. Nunza! Sõime saia ja tõpravorsti, ostsime 2 liitrit kõige odavamat veini ja jõime peale. Kell üks saime enda asjad tuppa ära panna. Tuba oli 4x5 meetrit ja sisaldas endast nelja nari. Toakaaslasteks olid hipid, üks näiteks Uus-Meremaalt. Maksime öö eest ca 250 krooni per face.
Kuna oli pühapäev, siis ei saanud paberimajandusega tegelema hakatud, kuna ametiasutused olid suletud. Ostsime veel endale kõige odavamaid vorstikesi, mis maitsesid küllaltki sitalt. Aga jah, edasi seadsime sammud suuremasse alkopoodi ja ostsime 4 liitrit kõige odavamat pakiveini. Veiniekspert Oti hinnangul oli tegemist igati kvaliteetse kraamiga. Nelja liitri tankimist alustasime rannas, kuid kuna ilm oli külm ja kõle, siis suundusime hostelisse, kus pärast kerget uinakut sellele päkad peale tegime. Hipid olid kõik samuti auru all, üks vend oksendas veel hosteli ukse ette. Kuna reisiväsimus oli suur, siis pärast inglastega veinijoomist suundusime kommuuni ööbima ja veinijoovet välja magama. Hommikul pakkisime oma asjad kokku ja suundusime rongiga järgmisse peatuspaika - Beatty Lodge´i Vincent Streetil.
Kokkuvõte Ocean Beach Packbackerist - asukoht oli suurepärane (superilus rand, enam-vähem selline, nagu Kodus ja Võõrsilis), kuid esteetidele mitte just parim paik peatumiseks.
 |
| Meie ruumike hipikommuun Ocean Beach Backpackersis |
Kuna oli pühapäev, siis ei saanud paberimajandusega tegelema hakatud, kuna ametiasutused olid suletud. Ostsime veel endale kõige odavamaid vorstikesi, mis maitsesid küllaltki sitalt. Aga jah, edasi seadsime sammud suuremasse alkopoodi ja ostsime 4 liitrit kõige odavamat pakiveini. Veiniekspert Oti hinnangul oli tegemist igati kvaliteetse kraamiga. Nelja liitri tankimist alustasime rannas, kuid kuna ilm oli külm ja kõle, siis suundusime hostelisse, kus pärast kerget uinakut sellele päkad peale tegime. Hipid olid kõik samuti auru all, üks vend oksendas veel hosteli ukse ette. Kuna reisiväsimus oli suur, siis pärast inglastega veinijoomist suundusime kommuuni ööbima ja veinijoovet välja magama. Hommikul pakkisime oma asjad kokku ja suundusime rongiga järgmisse peatuspaika - Beatty Lodge´i Vincent Streetil.
 |
| Rottide teise päeva hommikusöök |
Kokkuvõte Ocean Beach Packbackerist - asukoht oli suurepärane (superilus rand, enam-vähem selline, nagu Kodus ja Võõrsilis), kuid esteetidele mitte just parim paik peatumiseks.
Thursday, October 14, 2010
Reis Austraaliasse
Meie seiklus algas 7. oktoobril 2010. Kristjan lendas juba 7nda varahommikul Riiast Londoni Stanstedi lennujaama, Ott ja Sass 7nda hilisõhtul. Kuna meie lend Stanstedist läks alles 10-nda oktoobri õhtul, tuli pikk ootamine ja tuli veeta öö sealsamas lennujaamas. Lennujaam asub kusagil päraperses ja seetõttu polnud mõistlik Londoni ööeluga tutvuma minna. Magasime nagu sotsid lennujaama põrandal hommikul kella kaheksani, kui meid minema aeti ja kästi magamiskotid ära panna tuleohutuse mõttes. Nüüd tuli oodata kella üheksani õhtul, et lennukile saada. See oli tõeliselt tüütu, aga kuidagi sai päev õhtusse veeratatud, pidevalt asukohta vahetades, kuna lennujaama personal oli tõeliselt vastik ja ei lubanud kusagil kaua passida. Igatahes kell 21 saime lennukile ja magamata öö sai lennukis uneleemeks. Korraks ärgates olime vist kusagil Afganistaani kohal. Lend läks mõnusalt, kuigi AirAsia odavlennuga lennates võib kõike oodata. Natuke häirisid vaid ühe reisiseltsilise gaasid, mis ei suutnud sees püsida ja mürgitasid õhku, nii et personal pidi pidevalt õhku värskendama mingite deodorantidega.
See lennuk viis meid Kuala Lumpurisse
Kell 5 päeval maandusime Kuala Lumpuris... Lennukist maha astudes oli üllatus ülisuur, kuna olime sattunud täielikku kuumusesse, temperatuur oli üle 30 kraadi. 7 tundi, mis olid jäänud järgmise lennuni, veetsime lennujaamas ringi hängides ja kohalikku kassi toites ning ülisuurte prussakatega tõtt vaadates. Kell 23.50 startis aga lend Perthi ning juba hommikul kell 6 olimegi kohal. Lend möödus magades. Perthi lennujaamas mingeid erilisi ekstsesse polnud, v.a. see, et piirivalvurid avastasid Oti kotist keelatud aine - eesti tomati. Immigratsiooniametnikud küsisid meilt paar üldist küsimust ja olimegi oma uue kodumaa, Austraalia, pinnal. Helistasime eesti kuttidele, kes oli Austraalias juba 3 nädalat peatunud ja sümboolse tasu eest olid nad nõus meid oma väikebussiga hostelisse viima. Hosteli nimi oli Ocean Beach Backbackers ja see asub Perthi kõige ilusamas rannas. Kuigi ilm oli sel päeval tohutult sitt (kohalikus mõistes), vihma sadas esimest korda kuu aja jooksul ja temperatuur oli vaevu 15 kraadi. Ühe korra sõitsime kogemata ka punase tule alt läbi, kuid kahjuks või õnneks ühtegi autot ei tulnud. Seega jõudsime peagi hostelisse ja saime eesti kuttidelt kasulikku infot Perthi kohta.
Cottesloe rannas juhtusime nägema Kodus ja Võõrsil stiilis pulmasid
See lennuk viis meid Kuala Lumpurisse
Kell 5 päeval maandusime Kuala Lumpuris... Lennukist maha astudes oli üllatus ülisuur, kuna olime sattunud täielikku kuumusesse, temperatuur oli üle 30 kraadi. 7 tundi, mis olid jäänud järgmise lennuni, veetsime lennujaamas ringi hängides ja kohalikku kassi toites ning ülisuurte prussakatega tõtt vaadates. Kell 23.50 startis aga lend Perthi ning juba hommikul kell 6 olimegi kohal. Lend möödus magades. Perthi lennujaamas mingeid erilisi ekstsesse polnud, v.a. see, et piirivalvurid avastasid Oti kotist keelatud aine - eesti tomati. Immigratsiooniametnikud küsisid meilt paar üldist küsimust ja olimegi oma uue kodumaa, Austraalia, pinnal. Helistasime eesti kuttidele, kes oli Austraalias juba 3 nädalat peatunud ja sümboolse tasu eest olid nad nõus meid oma väikebussiga hostelisse viima. Hosteli nimi oli Ocean Beach Backbackers ja see asub Perthi kõige ilusamas rannas. Kuigi ilm oli sel päeval tohutult sitt (kohalikus mõistes), vihma sadas esimest korda kuu aja jooksul ja temperatuur oli vaevu 15 kraadi. Ühe korra sõitsime kogemata ka punase tule alt läbi, kuid kahjuks või õnneks ühtegi autot ei tulnud. Seega jõudsime peagi hostelisse ja saime eesti kuttidelt kasulikku infot Perthi kohta.
Subscribe to:
Posts (Atom)