Põlisrahvast peaks rääkima suure austusega, nagu etnoloogid maridest ja kalmõssidest, aga seda on küllaltki raske teha, eriti kui arvesse võtta kuulujutte, mida nendest räägitakse. Ise oleme kokku puutunud umbes kümne aboga, mitte ükski neist polnud adekvaatne, vaid kõik tundusid olevat olnud tsüklis juba lapsepõlvest saati. Tasuta bussiga sõites astusid ühes peatuses peale 5 abo, kõik viimases staadiumis juua täis. Kohutav lehk ja röökimine täitsid koheselt bussi. Sass vaatas ühele neist vist liiga pikalt otsa ja kohe hakkas abo röökima, et see maa on tema maa ja mis probleem on. Inimesed bussid lihtsalt muigasid, see on ainus, mis neil teha lubatud - väga kerge on saada külge rassisti silti ja hate-crime kuriteo eest vanglaleivale sattuda. Seega on abod nagu puutumatu klass - neid on ajaloos ikka mehemoodi represseeritud ja näiteks Tasmaanias maksti valgele mehele, kes ühe kohaliku pärismaalase maha nottis, korralik summa preemiaraha, mis viis lõpuks sellele, et Tasmaaniast hävitati kõik pärismaalased viimseni. Hetkel on aga riik allesjäänutega tõsises hädas - nahavärvi või rassi alusel kedagi teistmoodi kohelda ju ei tohi. See on viinud täiesti perses olukorrani, kus inimeste julgeoht on pidevas ohus. Üks eesti poiss alles rääkis, kuidas pimedal tänaval üks abo tema sõpra ründas ja rahast paljaks röövis.
2 teist eestlast rääkisid aga oma kogemustest aborigeenide keskel elades. Nimelt sattusid nad tööle asulasse, kus enamus elanikest olid abod. Vahetult enne eestlaste sinnasaabumist oli üks abo teise abo pargis maha lasknud, mis vallandas ulatusliku klannisõja - nimelt on abodel kombeks asju kogukondade vastuseisudena käsitleda ja omavahelised konfliktid kasvavad kiiresti sõjaks (terved suguvõsad sõidavad kokku oma poolt toetama). Abod olid seal külakeses öösiti ringi patrullinud, relvastatud tulirelvade, kaigaste, kirvestega ning otsides vastasklanni abosid, et neid karistada. Roniti võõraste inimeste aedadesse, paugutades püsse ja valgetel elanikel soovitati oma majadest mitte väljuda. Politsei oli aga võimetu midagi tegema. Eestlastel õnnestus pealt näha seika, kuidas üks abo teisele suure raudlatiga piki pead virutas. Efekti aga sellel löögil polnud, nii kuradi kõva peaga vendadega on tegemist. Soovitati, et abo rünnaku korral tuleb lüüa jalgadesse.
Kolmas eestlane rääkis, et oli töötanud samas kohas, kuhu meie novembris suundume. See on samuti abode linnake. Seal oli abodel kombeks korraldada massikaklusi - korraga kakles 30-40 abo ja ülejäänud seisid ümber ja õhutasid takka. Üks abo oli ühele abo naisele ka autoga otsa põrutanud. Nalja kui palju.
Eks novembris oskame juba omadele kogemustele toetudes seda teemat võib olla natuke adekvaatsemalt kajastada, hetkesed kuulujutud on aga kõike muud kui armastusväärsed. Keegi kohalik olevat veel öelnud, et abodest on vaid 5% selliseid, kellega on võimalik mingilgi määral asju ajada.
No comments:
Post a Comment